Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Video: Austraaliast leiti suurim asteroidi kukkumispaik

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Austraalia rahvusülikooli (ANU) teadlaste teatel avastasid nad Roheliselt mandrilt paiga, mille puhul on tegemist suurima asteroidi kukkumiskohaga.

400 kilomeetri laiune ala on 30 kilomeetri sügavusel pinnases, koosnedes kahest erinevast asteroidiga kokkupõrkamise jäljest, edastab BBC.

Uurijate andmetel murdus asteroid enne maaga kokku põrkamist kaheks ning mõlema asteroidi osa laius oli umbes kümme kilomeetrit.

Uurimine näitas, et see juhtum võis aset leida umbes 300 miljonit aastat tagasi.

«Kokkupõrkekoht, mis asub Austraalia Warburtoni tasandikul, on juba ammu mattunud uute pinnasekihtide alla. Pinnase all olevast alast tehtud geofüüsiline mudel paljastas kaks võimsat kokkupõrkekohta,» teatas geoteadlane Andrew Glikson.

Austraalia teadlastemeeskonna sõnul ei pruukinud see asteroidi Maaga kokkupõrge tekitada mitte ühtegi väljasuremist, kuid selles ei saa kindel olla.

«See on suur mõistatus. Me ei ole leidnud seost asteroidi kokkupõrke ja mõne liigi väljasuremise vahel. See kosmilise külalise kokkupõrge võis toimuda rohkem kui 300 miljoni aasta eest,» lisas Glikson.

Seda lubavad arvata kokkupõrkekoha ümber olevad kivimid, mille uuring näitas, et need on 300 – 600 miljoni aasta vanused.

Austraalia Warburtoni asteroidi kokkupõrkepaik leiti juhuslikult, kui teadlased tegid geotermaalse uurimisprojekti käigus pinnasepuurimisi. Uurimine näitas, et asteroidide kokkupõrke tagajärjel tekkis kõrge temperatuur ja rõhk, mis põhjustas kivimite sulamist.

Maailma eri paikade pinnastes tehtud uuringud on kinnitanud, et 66 miljonit aastat tagasi langes maale meteoriit, mis tõi kaasa hiidsisalike väljasuremise.

«Sellised suured kosmiliste kivide kokkupõrked maaga on võinud meie planeedi arengut mõjutada seniarvatust rohkem,» nentis Glikson.

Tagasi üles