Kui Thomas Michael juhtus aastate eest raadiost kuulma eestikeelset saadet, tärkas temas huvi selle keele ja maa vastu. Nii asuski soome keelega tutvust teinud sakslane õppima meie keelt ning leidis õige pea tee Eestisse.
Sakslane süüvib eesti keele saladustesse
10. september 2010, 12:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome keele ja rahvaga tegi Thomas Michael tutvust 1980. aastate algul. «See oli umbes 1990. aastate algul. Olin just Helsingisse jõudnud, kuulasin autos raadiot ega mõistnud, kas räägitakse mõnes soome murdes või mis keel see on: numbritest ja mõnest sõnast sain aru ning mõni sõna oli saksa keele sarnane. Siis mõistsin, et see on eesti keel!» meenutab mees esimest kohtumist meie keelega.
Hiljem sattus mees kuulama saadet eestlaste elust pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Üks intervjueeritav rääkis eesti keeles. Selle saate võttis ta linti ja kuulas korduvalt, et keelega tuttavamaks saada. «Üks lause jäi mulle eriliselt meelde: «On see šokiteraapia liiga pikaks veninud?»,» kordab mees ning toob välja mitu paralleeli eesti ja soome keele grammatika vahel.
Esimene kokkupuude soome keelega oli Thomasel lapsepõlves, kui ta õppis range kasvatusega antroposoofilises internaatkoolis. Seal õpetati lastele muu hulgas põhjamaiseid laule ja loeti ette katkendeid «Kalevalast».
Tõsisem huvi soome keele vastu tärkas siis, kui Thomas leidis kolimise käigus soomekeelse raamatu «Seitsemän auringon yö» ja asus seda uurima. Õnneks oli teose lõpus ka saksakeelne tõlge ning mees hakkas keeli kõrvutama. Hiljem astus Thomas Stuttgardi soome koguduse liikmeks ja täidab praegu organisti ülesandeid.
Thomase eesti keele õppimine võttis hoogu kuue aasta eest, kui ta ostis taas kord Soomes puhkusel olles endale eesti keele õpikud ja sõnastiku. Ühtlasi otsis ta kontakti Saksamaal elavate eestlastega. «Minu eesti keel on rääkides halb, kuid ma kirjutan palju,» tõdeb iseõppinud mees, kellel on keeltele annet. 1970. aastatel töötas ta mõnda aega Šotimaal ja oskab hästi ka inglise keelt.
«Soome keel oli väga kerge õppida, grammatika on loogiline ja reeglipärane,» arutleb mees. «Kuna ma soome keelt oskasin, oli eesti keelt lihtne õppida. Kui lähtekeeleks oleks olnud saksa keel, oleks olnud keerulisem. Eesti ja soome keeles on palju sarnaseid sõnu, kuid eesti keele lauseehitus on saksa keelega väga sarnane,» võrdleb ta.
Head nõu on Thomas saanud kahelt tõlgist sõbralt, kes kirjavahetust pidades juhivad tähelepanu vigadele ning selgitavad, kuidas on õige. «Ma ei ole keeleteadlane, olen kogu aeg teinud tavalist tööd, praegu töötan majahoidjana,» räägib Thomas.
Eesti keeles valmistavad õppijale raskusi astmevaheldus ja ebareeglipäraste vormide rohkus. Ta nendib, et mõnikord on eestlastega raske suhelda sellepärast, et nad räägivad kiiresti ja ebaselgelt.
Eesti kirjanike teoseid ei ole Thomas Michael veel lugenud, sest peab neid liiga keeruliseks, kuid eesti muusikat kuulab meeleldi. Ta on vabatahtlikuna tööl väikeses raadiojaamas, kus on teinud Eesti kohta mitu saadet: üks oli laulupidude ajaloost ning mõistagi kõlasid siis eetris tuntumad laulukaare all helisenud laulud.
Eestis pole Thomasel veel kuigi palju tuttavaid. Esimest korda viibis ta siin 2006. aastal, mil külastas Tartut, eelmisel aastal seikles ta Võrumaal ning tänavu tõi rännak ta kaheks nädalaks Viljandisse.
«Viljandi on ilus linn! Siin on palju puid, Saksamaal nii ei ole!» on Thomas vaimustuses. «Käisin veetornist linna vaatamas ja matkasin ka ümber Viljandi järve,» lisab ta.
Siin veedetud aja jooksul on külaline põiganud kaks korda Pärnusse. Et leping ei luba renditud autoga kruusateedel sõita, jäi ära Soomaa retk. Plaanis on avastada ka Mulgimaad. Seda, missugune on Eestis järgmine sihtkoht, Thomas praegu öelda ei tihka, kuid põnev tundub talle Saaremaa.