Eesti Muusikaauhinnad 2020

Inga Raitari põnevusromaani esitlusel viibis Ingrid Rüütel


Ajakirja Naised peatoimetaja Inga Raitar esitles oma seiklusromaani «Elu võti» Tallinna vanalinna ühes salapärasemas paigas, Nunnade torni kõrge katuse all.


Tee sinna oli pikk ja vaevaline, isegi auväärses eas külalised nagu Ingrid Rüütel pidid jalaluudega riskides turnima mööda kottpimedaid järske treppe. Pimedus tornis oli taotluslik.

«Palun ärge astuge selle küünlaringi sisse,» hoiatas Raitar külalisi. «Teame ju, et inimestest on iidsemaid ja suuremaid vägesid, nagu tuli.» Tema sõnad said kohe teoks, sest pimeduses lõid leekima tulepoid, mida keerutas Egerthylea-Rhe-Danoa-Ishtar, Gyrcelea-Ithaka-Maria õde. Tuleetendusega lõppes kunstiline osa ja seltskond ronis veel korruse kõrgemale, Tiina Mägi poolt Templiks kutsutud katusealusesse. See on nii kõrgel, et tema aknad vaatavad Toompeal asuva Stenbocki majaga vabalt tõtt.

Esimesena pälvis autori tänusõnad ning raamatu Ingrid Rüütel, kes Raitari sõnade järgi on selle teose sünni juures märgilise tähendusega inimene.

«Küllap ta pidas silmas seda, et ma natuke tegelen mütoloogia ja selliste asjadega ning olen palju Eesti rahvaluulet kogunud,» sõnas Rüütel tagasihoidlikult. «Ma ei ole vahetult selle raamatu sünniga kokku puutunud, kuid ilmselt kasutas autor allikatena minu töid.» Proua Rüütel tunnistas, et Raitari poolt harrastava esoteerikaga pole ta eriti kursis. Siiski möönis ta, et näiteks horoskoope ta 100% ei eita, ehkki tõsiusklikkusest on asi kaugel. «Seltskondlikuks ajaviiteks loen küll ja mõnikord läheb täppi ka!»

«Ilukirjanduse lugemiseks mul tegelikult aega ei ole, kui loen, siis põhiliselt luulet,» mainis Ingrid Rüütel Raitari neljandat raamatut sirvides. «Seiklusromaani võtsin viimati pihku siis, kui lastelastele ette lugesin, aga nüüd loeb ka kõige väiksem juba ise.»

Raamatuesitlusel viibis Raitari sõnade järgi kaks rahvusvahelistes vaimsetes ordudes väga kõrgel kohal olevat emissari. Üks neist oli ärimees Toomas Peek, üks eesti rikkamaid inimesi ning vabamüürlaste kohaliku organisatsiooni juht. «Loen Inga juhtkirjad [Raitari juhtkirjad nädalalehes Naised puudutavad enamasti vaimseid ning hingelisi teemasid. - toim] alati juba kaupluse kassasabas läbi,» pihtis Peek.

Teine vaimumaailma lähedal seisev isik oli müstik Ingvar Villido, Lilleoru keskuse vaimne juht. Raitari sõnade järgi oli mõlema härrasmehe kutsumise põhjuseks soov, et nad omavahel kokku saaksid. «Oleks ju kahju, kui kaks sellist meest teineteisest mööda kõnniksid.» Õige pea olidki nimetud mehed haaratud omavahelisse vestlusse.

Kutsutud olid ka Helle Meri ja Mart Meri, sest oluliseks «märgiliseks mõjutajaks» raamatukirjutamise juures olid Lennart Mere ideed. Paraku ei saanud eelpoolmainitud mõjuvatel isiklikel ning poliitilistel põhjustel kohale ilmuda.
Alati huvitavate tualettide poolest tuntud Inga nägi oma suurpäeval erakordselt hea välja, kandes trükitud egiptuse hieroglüüfidega linast kleiti ja uut hästisobivat soengut. Selle kleidi valmistas muide raamatu kujundaja, diplomeeritud moekunstnik Anu Mõtshärg.

Aga raamat ise? Lugejad, kes mõne peatükiga «Elu võtmest» on saanud tutvuda ajakirja Naised lehekülgedel, on selle juba ette «Eesti Da Vinci koodiks» ristinud. Raamatus seiklevad reklaamikunstnikust daam ja mehine, hõbedaste oimukohtadega ärimees läbi salapära ja ohtude, et otsida vastust küsimusele: kas tõesti on kõik maailma iidsed kõrgtsivilisatsioonid rajanud eestlaste esivanemad?