/nginx/o/2015/02/25/3809815t1h75a8.jpg)
Norra Oslo ülikooli uuring näitas, et keskajal Euroopat tabanud Must surm ehk muhkkatk ei levinud rottide, vaid liivahiirte abil.
Musta surma ei levitanud rotid, vaid liivahiired
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased uurisid, kuidas 14. sajandi keskel levis katk Aasiast Euroopasse ning millised loomad olid selle levitajad, edastab BBC.
Ilmnes, et kui varem oli muhkkatku levik pandud rottide süüks, siis uus uuring näitas, et seda haigust kandsid edasi hoopis liivahiired, keda tänapäeval peetakse lemmikloomadena.
«Kui meie uurimistulemused tõeks osutuvad, siis tuleb ajalugu ümber kirjutada,» tõdes uurija Nils Christian Stenseth.
Must surm jõudis Aasiast Euroopasse 1347 ning tekitas mitu palju inimohvreid nõudnud epideemia.
Katku esines 400 aasta jooksul palju kordi ning selle tagajärjel kaotas elu miljoneid inimesi.
Seni on selle edasikandjaks peetud kodurotti ehk mustrotti (Rattus rattus), kellel elanud kirbud viisid selle edasi inimestele.
Norra teadlaste sõnul tekkis neil rottide niiöelda süü suhtes kahtlus. Nad võrdlesid puude aastarõngaid Euroopas dokumenteeritud 7711 muhkkatku levikujuhtumiga, saamaks teada kas ilmastikuolud olid siis rottide levikule soodsad.
«Rottide paljunemine nõuab sooje, normaalse sademete hulgaga suvesid. Peab olema kuiv, kuid mitte liiga kuiv. Kui uurisime keskajal Euroopas valitsenud ilmastikuolusid, siis ilmnes, et katku levikul ja ilmastikul ei olnud seost,» selgitas Stenseth.
Uurijate arvates olid ilmastikuolud soodsad hoopis teise katku edasikandja, liivahiirte paljunemisele.
«Meie uuring näitas, et sel ajal olid Kesk-Aasias liivahiirte ja kirpude paljunemisele soodsad tingimused. Paar aastat pärast seal lahvatanud katkuepideemiat jõudis see Euroopa sadamalinnadesse ja levis kogu Euroopas,» jätkas uurija.
Uurijate sõnul tekkis liivahiirte plahvatuslik paljunemine selle tõttu, et pärast väga niisket kevadet järgnes kuiv ja soe suvi.
Stensethi sõnul oli uuringu tulemus üllatav.
«Järsku nägime katkumüsteeriumit uues valguses. Miks Euroopas tekkis üsna palju muhkkatku epideemiaid? Esmase teooria järgi olid selle taga rotid ja Euroopa ilmastik, kuid nüüd teame, et tegelikult sai see alguse Kesk-Aasias liivahiirtest,» lausus uurija.
Muhkkatk saadi Euroopas kontrolli alla alles 19. sajandil.
Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel oli näiteks 2013. aastal kogu maailmas 800 muhkkatku juhtumit, mis nõudis 126 inimese elu.
Wikipedia: Katkuks ehk mustaks surmaks (ladina keeles pestis) nimetatakse kergesti levivat nakkushaigust, mille tekitajaks on katkubakter (Yersinia pestis).
Muhkkatku nakatumisel tekib lümfisõlmede tursumine ning need muutuvad valulikuks. Muhud tekivad tavaliselt kubemes, kaenla all ja kaelal.
Haigusega kaasnevad palavik, külmavärinad, peavalu ja väsimustunne.
Inimeselt inimesele levib katkubakter lähikontaktide kaudu. Bakterinakkuse võib saada nakatunud kehavedelikest, mulla ja bakteriga saastunud pindadest.
Bakter Yersinia pestis võib inimeselt inimesele levida ka aevastamisel ja köhimisel õhku paiskuvate süljepiiskadega või ka saastunud toidu, vee ja esemetega.