„Agent Salt”
Osades Angelina Jolie, Liev Schreiber, Chiwetel Ejiofor, Andre Braugher.
Lavastanud Phillip Noyce.
1 tund ja 39 minutit.
Hinnang: keskpärane.
Vaata kinode kavasid siit.
Hästi tehtud keskpärane film
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külm sõda leidis otsa juba paarkümmend aastat tagasi Berliini müüri lammutamise ja Nõukogude Liidu lagunemisega, kuid selle pärand elab. Endiselt valitsevad pinged Ida ja Lääne vahel, leiab aset võidurelvastumine, kuigi märksa varjatumal ja kõrgtehnoloogilisemal moel. Endiselt on maailmamajandus Ameerika ja tema liitlaste poole kaldu ja nagu varemgi mängitakse suuremal või vähemal määral spioonimänge.
Kõike eelnevat arvesse võttes ei maksa imestada, et au sees on filmižanr, mis inimesi külma sõja hirmudega lollitab, neid ära kasutab ja lõpuks nendest kasu lõikab. Äsja meie kinodesse jõudnud „Agent Salt” on selle ilmekas näide. Mitte väga tõsiseltvõetaval kujul muidugi.
Linateose idee iseenesest on päris hea, kuigi mitte eriti originaalne.
Külma sõja viimase vaatuse ajal saatis Nõukogude salaluure Ameerikasse grupi lapsi, kes olid programmeeritud imbuma märkamatult Lääne ühiskonda ja täiskasvanuks saades asuma tööle mõnda tähtsasse valitsusasutusse, kust neid vajadusel taas oma kodumaad teenima kutsutakse.
Nende agentide kohta kasutatakse ingliskeelset terminit sleeper (magaja) ja CIA tippspioon Evelyn Salt (Angelina Jolie) on üks nende hulgast. Vähemalt on selles kindel end vabatahtlikult üles andnud endine kõrge KGB ohvitser Vassily Orlov (Daniel Olbrychski). Oma identiteedis selgusele jõudmise nimel otsustab Salt põgeneda, muutudes sedasi Ühendriikide kõige tagaotsitumaks isikuks, keda jahivad kõik mõeldavad ja mõeldamatud organisatsioonid.
Kõlab küll päris põnevalt, kuid tegelikult väga ei ole. Pingelise kassi-hiire mängu asemel on tegu üsna lihtsakoelise märuliga, mis liigub sirgjooneliselt punktist A punkti B. Kõik käsikirja kitsaskohad maetakse lõputute tagaajamiste ja plahvatuste alla, mis filmi tempole mõjub küll hästi, kuid paneb loogiliselt mõtleva inimese nõutul kukalt kratsima.
Loomulikult ei maksa seda kriitikat surmtõsiselt võtta. Ka Jason Bourne alustas võrdlemisi nõrgalt, kuid muutus õige režissööri ja stsenaristi käe all viimase kümnendi üheks parimaks spioonisarjaks. Võib-olla ootab sama saatus agent Salti, kui külm sõda suudetakse lõpuks unustada.
Kõik eeldused selleks on loodud.