Paberkohvik intrigeerib mõtlema maailmalõpust

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik Anne Rudanovski paberist tänava keskele võib vaataja end kõikenägevaks silmaks paigutada.
Kunstnik Anne Rudanovski paberist tänava keskele võib vaataja end kõikenägevaks silmaks paigutada. Foto: Alar Raudoja

Pärnu linnagaleriis Aida 4 saab pea septembri lõpuni külastada kummalist paberkohvikut, mille on loonud Tartu kunstnik Anne Rudanovski.

Café Apocalypsis II toob galeriiruumi valgest paberist omalaadse maailma, mille kaudu kunstnik kõneleb metafüüsilisest ruumist, teispoolsusest ja elust.

Näitusesaalis viib lae alla habras pabertrepp, akna ees ja laes ripub valevat linnuparve meenutav installatsioon, seinas on paberist uks. Eksponeeritakse lindude pesakaste meenutavaid objekte ja paberist majakesi, paberkatte on saanud isegi turvakaamera.

Eelmisel sama pealkirja kandnud näitusel kasutas autor kive ja muid raskeid materjale, Café Apocalypsis II aga on täielikult pühendatud paberile, mis hästi sobib sümboliseerima inimese maise elu haprust ja lühiajalisust. Kunstnik tunnistab oma erihuvi valge paberi vastu, mis materjalina on plastiline, põnev ja väljendusrikas.

“Paberiga saab eri tehnikaid kasutades väga erinevaid tulemusi,” seletas Rudanovski. “Valge värv annab rohkem ruumi fantaasiale, laseb ruumilistel vormidel kõige paremini esile tulla. Valge paber tähendab Euroopa inimestele eeskätt pinda ja võimalust kirjutada-joonistada. Mujal, näiteks Hiinas ja Jaapanis, mõeldakse paberist pigem kui ruumilisest materjalist. Jaapanis kasutatakse kodudes ja pühakodades väga palju paberit just dekoreerimiseks.”

Näituse põhiteema on apokalüpsis – ilmutus maailmalõpust. Kunstnik usub, et apokalüpsisest mõtlemine toob inimesed punkti, kus peab enesele aru andma, milline on meie olemise kvaliteet ja kas oleme ümbritseva tegelikkusega rahul, kuna inimese elu võib lõppeda ükskõik millal.

Rudanovskit huvitab panoptikumgi (huviväärsuste näitus), mis ärgitab vaatajat asetama end nähtamatute vaatlejate mõjuvälja. Töö “Armas kodutänav ehk tänapäeva Panopticoni mudel” kujutab endast ringikujuliselt asetatud pabermajakesi, mille keskele saab vaataja ise end sättida.

Kunstniku sõnutsi mõtles inglise filosoof Jeremy Bentham 1787. aastal välja ringikujulise vanglatüübi Panopticon, kus vangid pidid asuma, hoolimata illusoorsest privaatsusest, vangla keskel asuva ja nähtamatuks jääva valvuri pideva jälgimise all. Niisugune pilgu all olemine pidi vange distsiplineerima ja nende käitumist positiivselt mõjutama.

“Tänapäeva andmeajastul oleme pidevalt jälgitavad näiteks internetis,” oletab Rudanovski. “Me ei tea, kui palju infot meie kohta on maailmas saadaval. Isegi Google peab meeles, millistel lehekülgedel oleme käinud, ja näib teadvat, mis meid huvitab, vastavaid märksõnu välja pakkudes.”

Anne Rudanovski on kujurite ühenduse ja Tartu kunstnike liidu liige, lõpetanud Tallinna kunstiülikooli skulptuuri erialal ja töötab Tartu kõrgemas kunstikoolis õppejõuna. Põneva ettevõtmisena on kunstnikul lähiajal kavas luua paberimuuseum, kus huvilised saaksid tutvuda paberi ajalooga, proovida kätt paberi tegemisel ja kasutamisel.

Paberkohvik on Pärnu linnagaleriis avatud 25. septembrini.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles