Kaire Vilgats isaotsingutest: kui mõistsin, et talle see korda ei lähe, olin tükk aega kurb
21. jaanuar 2015, 21:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kanal 2 saates «Avameelselt peresaladustest» andis liigutava intervjuu laulja Kaire Vilgats, kelle isa ei võtnud teda kunagi omaks.
Laulja Kaire Vilgats on elanud terve elu teadmises, et isa soovib tema olemasolu saladuses hoida. Kuidas mõista lapsena, et kusagil siinsamas väikeses Eestis elab minu isa, aga ta ei ole mind üles otsinud?
«Eks ma jälgisin üsna kurval pilgul teiste perekonnaelu - neil olid õed vennad ja siis muidugi isa. Tundsin, et olen selle tõttu teistmoodi ja eraldatud.» Kairel oli isast paar pilti ja need olid tema kalleim vara ja ta näitas neid klassikaaslastele, et tal ikkagi on isa. Kaire ei rääkinud emaga isas, sest see teema ei meeldinud talle.
Väikese Kaire mällu sööbis alatiseks hetk lapsepõlvest, mil isa oli talle äkki korraga väga lähedal, aga samas mõõtmatult kaugel.
«Jalutasime onuga Pärnus mööda Tallinna maanteed ja hakkame teed ületama, kui ta ütles, et näe, see on vist sinu isa! Mina vaatan, et on jah mingi kuju... Süda hakkas kiiremini lööma, aga ma ei näinud täpselt ja ei hakanud ju jälitama või mingeid trikke tegema. Kuna ema ja onu ei suhelnud temaga, siis ma ei tea, mis seal täpselt võis olla. Nad ei suhelnud, aga ei seal ta läks, üks mees, ja läksime ruttu edasi. See oli nagu läbi udu,» meenutas Kaire.
Võib vaid ette kujutada, millist julgust ja vaprust nõuab ühelt väikselt lapselt võtta ühendust oma isaga. Põksuval südamel ja lootusest tulvil Kaire võttis ennast põhikooli ajal kokku ja helistas isale.
«Otsisin telefoniraamatust nime järgi. Ma ütlesin umbes midagi sellist, et «Tere, mina olen Ester Vilgatsi tütar ja väidetavalt oled sina minu isa!» Ja siis tema oli: «Oot-oot, et mis, kes see on, aa...» Ta ütles, et temal ei ole küll kellegagi mingeid lapsi ja hakkas tagasi ajama. Ma ei jätnud jonni ja helistasin uuesti ning sain tema naisega jutule. Tema naine oli nõus minuga kohtuma.»
Lapsed on oma olemuselt suuremeelsed ja valmis vanematele andestama, ükskõik mida need ka ei teeks. Kaire läks kohtumisele suurte ootustega. «Ma usun, et inimesed tahavad alati head, aga neil ei tule see alati välja. Arvasin, et asi näeb välja selline: «Tere, oi kui tore, näe, siin ongi sinu isa!» Ma kujutasin ette, et need on toredad emotsioonid.»
Tegelikkus osutus aga teiseks. Kohtumisele saabus ainult isa uus naine, kes vaatas Kairet kahtlustava pilguga.
«Kindlasti oma pere kaitsmise element oli selle juures ka. Ta oli suhteliselt tõrjuv ja püüdis mulle kohe selgeks teha, kuidas ma kindlasti ei ole tema mehe laps. Et nad on minu peale tsurri pannud ja et saaks vaid kuidagi lahti. Sellise tunde jättis see proua.»
Pärast neid kõnesid ja kohtumist tundis Kaire end kurva ja tõrjutuna. «Ma ikkagi nutsin ja siiamaani olen selline, kes elab lööke päris kaua läbi.»
Kaire ei saanudki teada, mis põhjusel isa teda ikkagi tõrjus.
«Pärast seda ma vist helistasin veel ühe korra isale, aga siis sain aru, et temal ei ole mingisugust huvi ja temas ei tekitanud mingisugust emotsiooni, et mina olemas olen ja temaga ühendust võtta püüan. Kui mõistsin, et talle see korda ei lähe, olin päris tükk aega kurb, sest minu kavatsused olid ju head.»
Kuigi Kairele tegi isapoolne tõrjumine väga haiget, on ta ikkagi terve elu oma suurimate laval õnnestumiste ajal mõelnud just isale. Kaire peab leppima sellega, et isaga suhteid taastada ei õnnestunudki.
«Uudise, et isa on surnud, ütles mulle edasi ema,» sõnas Karie. «Aga see tekitas ainult mõtte, et jah, me ei kohtunudki...» Mõte matustele minna käis Kaire peast läbi ainult korraks. «Ma ei kujutanud ennast sellel pildil ette, täiesti võõraste inimeste seas. Ma usun, et ma teen kunagi selle sammu ära, et käin seal haual korra. Ta on ikkagi osa minust. Mingi side on olemas ja ma pole seda kuidagi tahtnud ära lõigata.»
Kairel on poolvend ja poolõde, kes ei tea temast ilmselt midagi. Poolõe ja venna kaudu avaneks ka Kairel võimalus oma isa tundma õppida. Kui intervjuu alguses uskus Kaire, et selle teemaga on ta lõpparve teinud, siis pika vestluse lõpuks mõtles ta teisiti.
«Kui poolõde- ja vend peaksid minust teadma ja me kohtuksime, siis ma arvan, et see oleks lihtsalt üks tutvumine uute inimestega,» ütles Kaire ja lisas, et tal pole ka proua suhtes mingit tõrjuvat suhtumist. «Kui me kohtuksime nüüd jälle ja kõigil oleks relvad maas, siis muidugi võiksin ka temaga suhelda ja kohtuda lastega. Kui nemad tahaksid minuga rääkida isast ja sellest, kest ta oli, oleks see päris põnev. Aga no ma olen jälle idealist ja kujutan ette, et kogu maailm läheks sellega lahti.»