Merike Kensi on töötanud koos staarfotograaf Paolo Espositoga
20. jaanuar 2015, 11:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piltnik Merike Kens on paljude Eestimaa inimeste seas tuntud oma ilusate fotode kaudu ning hobina alustatud kaamera klõpsutamisest on saanud tema jaoks armastusega tehtav töö.
Loomingu brändiks ja ettevõtte nimeks on Sydamest Sydamesse, mis naise sõnul ehk otseselt midagi kindlat ei kirjeldagi, kuid kaudselt tähendab tahtmist anda midagi oma südamest teiste südametesse.
Merike ise ennast kuulsate fotograafide hulka ei liigita ja parimatest parimaks ei pea. Ta nimetab ennast üheks käijaks fotograafiamaastikul. «Ma teen oma asja hingega, sellega tegelemine annab mulle jõudu ja energiat ning 14-aastase tegutsemise järel tunnen ennast hästi ja ägedalt,» kirjeldab ta.
Armastusest sai meeldiv töö
Fotograaf arvab, et anne millegi peale on igas inimeses olemas, kuid see peab ise mingil hetkel väljundi leidma. «Näiteks emana ju keegi ei sünni, emaroll lihtsalt tuleb ellu. See sõltub inimesest, kas ta leiab oma ande üles.»
Merike avastas 14 aasta eest, et fotograafia meeldib talle. Oma esimese Pentax-kaamera aga soetas ta siis, kui sai pere loodud ja sündis ka laps. «Enamik naisi tahab laste kasvamist jäädvustada ja nii lähebki nende pildistamiseks!» arutleb ta. Noor naine hakkas ka loodust jäädvustama ja tundis siis, et on valmis ka enamaks. «Ühel hetkel tundsin, et võiks selle hobiga ka leiba teenima hakata.»
Üks esimesi pakutud tööotsi tuli Tigasmo moeärilt, kust kutsuti Merikest pulmakleite pildistama. Fotograaf peab seda suureks ja keeruliseks väljakutseks, kuid tagasi ta siiski ei tõmmanud. «Valge kleidi teema oli tol hetkel minu jaoks raske, seepärast otsisin kedagi, kes võiks mind nõustada,» meenutab naine.
Selleks inimeseks sai tuntud fotograaf Sven Tupits, kes võttis kaasa oma välgud, välistuudio foonid ja muu vajaliku tehnika ning läks Merikesega kaasa.
«Läksime koos moeärisse, panime asjad püsti ja tegime koos minu esimese projekti ära,» jutustab piltnik. «Sven vist mõtles küll pärast, et tüdruk, sa pole asjaga õieti tegelenud ja võtad kohe sellise ampsu! Ta muidugi ei öelnud seda, aga mõte kumas kuidagi läbi.»
Pildistada meeldib küpseid naisi
Merike kinnitab, et fotokaklõpsutajast kunstnikuks saamine on pikk protsess ja enese arendamine. «Pead palju fotomaailmas ringi liikuma, tunnetama seda, mida läbi kaamera näed, kuni muutud isiksuseks, jääd oma isikupära ja originaalsusega silma,» kirjeldab naine liikumist fotograafiamaastiku kõrguste poole.
Kahtlemata peab piltnikul olema hea tehnika ja ta peab seda ka tundma ning see peab talle sobima, muidu tulemusi ei tule. «Kui midagi jääb teadmistes vajaka, teen endale asjad selgeks, kuni olen pädev,» seletab Merike. «Mida rohkem ma õpin, seda vähem tundun ma teadvat,» muigab ta. Oma kaamerat ta pidevalt kaasas ei kanna, vajadusel ajab asja ära telefonis peituv kaamera, millega pildistab, kui on hetk, mida väheste silmad näevad.
Merikese sõnul meeldib talle kõige rohkem pildistada naisi, kes on vanemad kui 35 eluaastat. Nende jäädvustamine on omamoodi väljakutse.
«Ma tahan pildistada naisi, kes on nähtamatud, väiksemad kui hallid hiired, kes on enda arvates koledamad kui kärnkonnad. Panen nad fotodega uskuma, et nad on tegelikult naiselikud, seksikad, julged, enesekindlad ja usaldusväärsed. Mõni ütleb pilte vaadates, et ei saa olla, see pole mina, aga foto näitab, et oled küll!»
Fotograaf ütleb, et pärast fotosessiooni on naised tavaliselt avatumad ja enesekindlamad. Otseselt aktifotosid Merike küll ei tee, kuid tunnistab, et mõnikord võib tavapildistamine viia selleni, et närtsinud ja lössis õrnema soo esindaja avaneb suure õiena ja siis hakkavad riided seljast lendama.
Koostöö moefotograaf Paolo Espositoga
Üks Merikese põnevamaid fotoseiklusi algas siis, kui ta käis Itaalias valgustustehnika tootjaga Martini Light seotud firma juubeligalal ning sattus kokku Milano moefotograafi Paolo Espositoga. «Leidsime Paologa ühise keele ja leppisime kokku, et tulen tema juurde ja vaatan ta tööpõldu,» räägib fotograaf. Itaaliasse jõudis ta paar aastat hiljem.
Kuulus moepildistaja juhendas teda, kuidas suurlinnas liikuda, tuli vastu, viis hotelli, pani edasise paika: «Kell kaheksa oled stuudios kohal, sa ei erine mingil moel teistest, mingeid järeleandmisi sulle ei tule,» oli itaallane resoluutne. Eestlannal järgnes paraku rahutu öö, ta ei suutnud veel piisavalt hästi miljonilinnas oreinteeruda ja jäi tööle kümme minutit hiljaks, saades seetõttu ka noomida.
Moefotograaf Paolo Esposito üks töödest
«Mulle selline resoluutsus meeldis. Meeldis see, kuidas seal asju aetakse, kuidas üks tippfotograaf hindab inimest väikesest Eestist,» on Merike rahul. Paolo Esposito vaatas üle naise portfoolio, leidis sealt kiiduväärse naisepildi, andis hea hinnangu ja eestlanna sai ka teha klõpsu kataloogi minevate fotode tarvis.
Merike Kens ütleb, et Milano ja Paolo Esposito Fotografo uksed on talle alati avatud ja ta on sinna oodatud.
Kodumaal on Merikese koostööpartneriteks olnud sellised tuntud muusikud nagu G.O.S.H., Terminaator, Kristjan Kasearu, Ines, Mari-Liis Aasmäe ja paljud teised. Fotograafina meeldisid talle vaba ja sundimatu olekuga termikad ning särtsakas trummitüdruk Hele-Riin Uib. Piltnik on kaasa teinud ka ühe toreda kontserttuuri Eesti bändidega, mis jättis südamesse kustumatu mälestuse.
Hea suhe pildistatavaga on edu alus
Merikese sõnul on ta oma professionaalsusega sealmaal, kus ta fotosessiooni alustades teab, mida teeb ning töö käigus igasugune ärevus vaibub. Kõigepealt lepib fotograaf kliendiga kõiges kokku, siis järgneb pildistamisprotsess ja see tunne, mis tuleb üheskoos fotosid vaadates, paneb õnnestumise paika. «Kui klient on rahul, siis läheb ka tema nipsust julgemaks ja enesekindlamaks,» märgib naine.
Kui inimene tahab endast ilusaid pilte, kuid päris hästi fotograafi palge ette ilmuda ei julge, siis soovitab Merike leida üles põhjuse, miks selline kartus tekib, panna ennast mugavalt riidesse, leida fotograaf, kellega tekib usaldus ja siis kogu sessioon kaasa teha. «Peab olema tunne, et oled pildistamiseks valmis, sest kui sa ise ei taha, siis ei juhtugi midagi ilusat,» nendib ta.
Edu aluseks on see, kui fotograaf pakub kliendile seda, mida too ootab, kui sessioon kulgeb naeruselt ja pingevabalt ning pildistatav mõtleb ja teeb kõike kaasa. Merike tunnistab, et mõnikord on tunniseks mõeldud pildistamine veninud poole pikemaks, kuid võimalusel ta töö juures kella ei jälgi, sest kiirustamine kasuks ei tule. Sageli tulevad parimad klõpsud viimasel hetkel.
«Mulle on oluline, et ei peaks punktist A punkti B jooksma, parimad hetked tulevad siis, kui aeg tagant ei kiirusta ja ma ei mõõda aega ka rahas,» selgitab fotograaf.
Olla parem enda eilsest
Merike ütleb, et kuna tema lemmikuteks on 35+ naised, siis tuleb jutuks ka meik. Kõik sõltub mõistagi kliendi soovist, kuid fotograafile meeldib see, kui naised julgevad ka naturaalsena pildile tulla. «See on parim, kui naine julgeb tunnistada seda, mida ta peeglist näeb,» ütleb ta. Pilte töödelda ta ei armasta.
Suuri ebaõnnestumisi Merike Kensi töös pole ette tulnud. Ühe ebameeldiva juhtumi ütleb ta olevat olnud, kuid see läks tema sõnul üle. Kui miski siiski sisemiselt painama jääb, siis maandab noor naine pinged spaas või sporti tehes.
Oma konkurentide kohta ütleb Merike, et ta ei taha just neist parem olla, ta tahab olla parem enda eilsest.
Kaunite naiste puhul läheb mõnikord mängu ka flirt. Merike profina oma meesklientide puhul sellega kaasa ei lähe, kuigi mõnikord võib suhtlemine flirdina näida. «Ma olen see, kes ma olen, püüan atmosfääri pingevaba hoida, naljatan,» kirjeldab sarmikas daam oma tegelikku tööd.
Merike Kensi tegemistega saab tutvuda internetiaadressil www.sydamesse.ee või tema Facebook’i-lehel.