Iraanlannast ajakirjanik: pearätikust loobumine andis mulle vabaduse

Masih Alinejad Foto: en.iranwire.com

Kui Iraanis sündinud Masih Alinejad oli laps, ei saanud ta tänaval jalgrattaga sõita ega palja peaga olla.

Nüüd on temast saanud poliitikaajakirjanik, kes võimaldab iraanlannadel sotsiaalmeedias vabadust kogeda, kirjutab mtv.fi.

Alinejad tahtis juba lapsena saada ajakirjanikuks, et võidelda mosleminaiste diskrimineerimise vastu.

«Kasvasin üles traditsioonilises Iraani külas, kus sooline võrdsus puudus. Pidin end kogu aeg kinni katma. Ma ei tohtinud laulda ega teha paljusid muid huvitavaid asju. Ma ei näinud ühtegi naist, kes oleks laulnud või tantsinud. Hakkasin teismelisena panema oma tähelepanekuid kirja. Päevikutest alguse saanud kirjutamine viis mind lõpuks ajakirjanduse juurde,» selgitas iraanlanna.

Temast sai lõpuks Teheranis ajakirjanik. Naise sõnul peab ta iga päev võitlema eelarvamustega, kuna on naine.

«Ajakirjanikel on Iraanis raske. Minu puhul oli süü kahekordne, olin nii ajakirjanik kui naine. Pressikonverentsidel on mind ignoreeritud ning nõutud, et ma oma pea ja näo kinni kataksin ning vaikse häälega räägiksin,» selgitas Alinejad.

Alinejad ei pannud suud kinni, vaid paljastas 2005. aastal Iraani parlamendi korruptsiooni. Usujuhid kuulutasid ta pärast seda persona non grata`ks.

2008. aastal avaldas ta president Mahmoud Ahmadinejadi kritiseeriva artikli, mille tõttu langes veelgi karmima tsensuuri alla. Samuti ei vaadatud hästi tema teravatele kirjutistele poliitiliste hukkamiste ja meeleavalduste jõuga maha surumise teemal.

Lõpuks anti ta kohtu alla ning ta pidi kodumaalt põgenema, kuid ta raskused ei lõppenud.

«Meedia «hammustab» hea meelega neid, kes ei järgi ametlikku joont. Mind sõimati inetuks pardipojaks ning minu maine püüti porri tallata. Mu isa ei ole minuga rääkinud viis aastat, kuna olen pere must lammas. Elan nüüd Euroopas, kuid jälgin ikka Iraani meediat. Seal mustatakse mind seni,» jätkas iraanlanna.

Alinejad immigeerus Suurbritanniasse, kuid jätkab Iraanis toimuva kajastamist. Tal oli raske paljudest moslemitavadest loobuda, sest ta kartis. Üks neist oli pea kinni katmine.

Alinejadi sõnul kulus tal kolm aastat enne kui ta lõpuks loobus rätikust, mida talt oli nõutud alates lapseeast.

«Tundsin, et rätiku peast võttes vabanesin ka vaimselt,» selgita iraanlanna.

Kui Alinejad pani endast ilma rätikuta pildid Facebooki, kirjutas Iraani meedia, et ta vägistati välismaal.

Sotsiaalmeedias aga käivitus huvitav fenomen. Ta hakkas saama iraanlannadelt fotosid, kuna nad on ilma rätikuta ja eiravad rätiku kandmise nõuet.

«Sain siis aru, et naised vajavad kanalit, mille kaudu oma vabadusiha väljendada. Sellest sündis Facebooki lehekülg My Stealthy Freedom, milles näeb fotosid salajastest vabadushetkedest: naisi ilma rätikuteta, paare käest kinni jalutamas, naiste pikki lahtiseid juukseid tuules. Need on Iraani varjatud küljed,» lausus Alinejad.

My Stealthy Freedom leheküljel on 748 000 pooldajat, kelle seas on nii naisi kui mehi. Uus kampaania on My Forbidden Song, kus naised eiravad laulukeeldu.

Alinejadi sõnul on Iraanis käimas kultuurisõda, millel ühel pool on vanameelsed ja teisel pool uuendusmeelsed.

Iraanlanna sõnul oli terror Prantsuse satiiriväljaande Charlie Hebdo vastu šokeeriv. Iraanis võivad karikaturistid kaotada elu mitte terroristide, vaid riigi vägivalla tõttu.

Alinejad tõstis esile fotograaf Sohail Arabit, keda ähvardab hukkamine, kuna ta jagas Facebookis prohvet Muhamedi kohta käivad anekdoote.