Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Ilmar Taska väntas väga esteetilise õudusfimi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Anu Saagim
Copy
Filmimees Ilmar Taska
Filmimees Ilmar Taska Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Ilmar Taska  esimene õudusfilm «Hirmu tiivad» («Sinu riik tulgu») jõuab kino Solaris ekraanile 3. septembril.

«Hirmu tiivad» pole siiski Taska autorifilm. See on valminud koostöös Itaalia ja Hispaania filmtegijatega. Ilmar Taska on filmi režissöör. 


Ilmar Taska pajatas Elu24le filmiidee sünnist ning  mõnest põnevamast episoodist selle valmimise juures:
 
Filmi «Täna öösel me ei maga» itaallasest levitaja, pakkus välja idee, et kas ma ei taha temaga koos lavastada õudusfilmi, milleks tal oli olemas idee ja osaline finantseering.

Kuna mulle meeldib Itaalia ja mul ei olnud midagi selle vastu, et teha  tööd Roomas, siis andsin oma nõusoleku. Mõtlesin, et Rooma on nii esteetiline, seal on võimas arhitektuur ja maitsev itaalia köök, head veinid...

Kuid seal kehtib lause: «Midagi ei tohi teha täna, mida saab teha homme!» Nii võttiski kõik palju kauem aega, kui oli planeeritud, kuid teoks see sai!

Projekt kujunes ka tõeliselt rahvusvaheliseks. Roomas tutvustati mulle kõiki viit kaasprodutsenti ja õhtusöögid ning lõunad viisid meid ühest trattoriast teise pizzeriasse. Kohtumised kujunesid meeliülendavateks.

Mis keeles film on?

Kavatsus oli teha film inglise keelne. Enne aga oli vaja valmis kirjutada inglise keelne stsenaarium. Itaalia stsenaristi kirjutatu ei olnud selleks piisav, sest dialoogid pidid olema korralikus inglise keeles.

Nii viis mind tee Londonisse, kus itaalia juurtega Londoni stsenarist Mariano Bainoga kohe hea koostöö tekkis. Ainult kuna me mõlemad armastame palju rääkida, siis oleksime võinud selle ajaga mitu stsenaariumit valmis saada.

Kus toimusid filmivõtted?

Esmalt toimusid võtteplatside otsingud Budapestis, Istanbulis ja mujal, kuid Berliini filmifestivalil ilmus välja Hispaania produtsent Antoni Sole, kes pakkus, et peaksime kindlasti tegema filmi Buenos Aireses, Argentiinas.

Ta oli teinud seal mitmeid projekte ja kuna seal oli raha kolm korda kukkunud, valitsesid seal väga soodsad tingimused. Mina muidugi mõtlesin - seal on soe! Sest euroopas paukus pakane ning seepärast olin ideega kohe päri, et sõita vastaskliimasse.

Palusin reserveerida lõunapoolse vaatega hotellitoa. Saabudes sain aru, et sinna kunagi päike sisse ei paista ja pidin tuba uuesti vahetama. Sest lõunapoolkeral tuleb päikest nautida põhjapoolse vaatega toas.

Kust tulid näitlejad?

Casting näitlejatele toimus Los Ageleses ning ustest ja akendest hakkas sisse astuma andekaid, ilusaid, töötuid näitlejaid.

Komistuskivideks osutusid aga euroopa koostööfilmi kvoodid ja selgus, et oli vaja ilusaid, andekaid, ameerika näitlejaid hispaania passidega. See juba kujunes suuremaks pähkliks, valik kitsenes märgatavalt.

Pajata miskit põnevat võtteperioodidest.

Proovide käigus külastasime Buenos Airese psühhiaatriahaiglat inspiratsiooni saamiseks. Seal oli üks tiib, mis oli aastaid olnud tühi ja nii saimegi seal filmida haigla stseenid. See oligi nagu juba filmi jaoks loodud paik, vaimudest vaevatud koht.

Muidu veetsime oma sooje õhtuid Palermo kvartalis, kus on parimad restoranid ja boutique'id. Kuna kõik oli muu maailmaga võrreldes poole hinnaga, siis see röövis näitlejatelt aja, mis oli mõeldud sõnade pähe õppimiseks.

Kuna filmisime põhiliselt öösiti, siis sõideti võtteplatsile kell viis õhtul ja filmimine kestis kella nelja-viieni hommikul. Aga peale võtteid oli adrenaliini aste nii kõrge, et kohe ei suudetud magama minna ja tekkisid spontaansed peod, sel ajal kui korralikud inimesed hakkasid tööle minema.
 
Mureks oli, kust saada lõpustseeniks lund ja kuna seda Buenos Aireses ei saja, siis tellitigi kunstlumi, mis oli suureks eelarveliseks kulutuseks. Võtted tehtigi  kunstlumega.

Saatuse irooniaks sai aga see, et kunst mõjutas tegelikkust või inglid kuulsid meie palveid mõningase hilinemisega. Järgmisel hommikul läks äkki väga külmaks ja hakkas sadama päris lund. Üks kord, ligi saja aasta jooksul.


Miks inimesed seda filmi vaatama peaksid?
 
«Hirmu tiivad» on väga esteetiline õudusfilm! Seda oli lõbus teha. Eestlased ei ole selles žanris veel eriti lavastanud.

Film püstitab ka küsimuse, mis tundub masu ajal aktuaalne, kui turvaliselt võime end tunda oma mugavates kodudes.

Mis saab siis, kui telefon enam ei tööta, vesi kraanist kaob, elekter kustub ja akna taha ilmuvad kutsumata külalised unenägudest..., või seni tundmata reaalsusest.

Igal juhul võib oma ühte või teistpidi rasket inimelu pärast filmi vaatamist ja närvikõdi..., rohkem nautida.

Pisut ka filmi sisust paluks...

Tiivulised kutsumata külalised saabuvad kunstnik Peteri maja lävele. Ta on näinud neid eelnevalt oma õudusunenägudes. Peteri psühhiaater ja ka ta naine arvavad, et see on vaid ta alateadvuse vili.

Kui Peteri assistent hakkab unes nägema samu olendeid, püüab ta nende ilminguid otsida kunstiajaloost. Selgub, et kriitilistel aegadel on kunstnikud kujutanud hulgaliselt painajaid või surmaingleid...

Edasist või juba näha alates 3.septembrist Solaris Kino Tallinna ja Cinamon kino Tartu ekraanidelt. 

 

Tagasi üles