Vaguniga valgeid öid ja mägesid vallutamas

Seitsmekohalise väikebussi taha kinnitatud vaguniga kanti kaasas kogu matkavarustust: alustades söögist ja vooditest, lõpetades kolme ilmatüübi tarbeks vaja oleva riietusega. Foto: Erakogu

Kordumatud looduslikud vaated, mägiojad, fjordid, ookeani puhtus, põhjapõdrad - kõik see kokku on Norra. “Midagi sellist ei näe ilmselt uneski,” meenutab Rein Palm väga rahulikul toonil, justkui taas silme eest läbi lastes selle suve 18päevast vagunireisi mööda Euroopa äärt.

Jaanipäeval alustasid kaks perekonda reisi põhja. Mindi seitsmekesi ja matkavaguniga, sihiks käia Vene piiri lähedal asuvas Norra linnas Kirkenesis ning jõuda maailma põhjapoolseima maapealse majakani.

Üks eesmärk oli matkalistel veel – nad olid põhimõtteks võtnud, et ei veeda mitte ühtegi ööd kämpingus, hotellidest rääkimata. Magamiskoht oli reisile minnes kaasa võetud, nagu söökki. “Olime täiesti mereäärsetes parklates, sai ööbitud kahe meetri kaugusel Põhja-Jäämerest, mis ongi palju kihvtim kui kusagil kämpingus,” selgitab Rein Palm.

Sõpruse proov

Teele asuti jaanipäeval, mil sõideti laevaga Soome. Kui jaanipäev Soomes sõprade juures oli peetud, läheneti Norrale Ida-Soome poolt, Soome Vene-poolset külge pidi.
Ületati polaarjoon, Inari järve tagant Lapimaal keerati paremale ning läheneti ühe Norra tipu poole, Kirkenesi linna.

“Kirkenesist näitas, et kusagil kolmesaja kilomeetri kaugusel asus Murmansk. Vene piirini oli sealt umbes 15 kilomeetrit,” räägib Rein Palm, kes alustas reisi kokkupanemist eelmise aasta lõpus, kui plaan Norrasse minna oli kindel.

“Siis läksime Norra ülemist serva mööda edasi, niivõrd kui ookeani ja Põhja-Jäämere ääres sõita andis.” Ookeani kõrval sõideti kuni viimase Nordkapi-eelse maksukogumiskohani, kus keerati ringi ning tuldi Kesk-Norra poole, läbi Rootsi ja Soome läänerannikut pidi tagasi alguspunkti.

Rein Palm toonitab, et nii pika matka puhul on väga tähtis roll matkaseltskonnal. “Öeldakse, et kui tahad sõbrast õiget pilti saada, siis mine temaga matkale. Siis saad aru, kas ta ikka on sõber või ei,” räägib ta ja selgitab, et nende reisiseltskonna liikmed olid enne teele asumist peretuttavad, kuid väga palju ei lävitud. Ühise retke käigus sõprus aga vaid süvenes. “Meil oli võrratu matkaseltskond,” kiidab ta.

Eelnevalt oli kokku lepitud ka see, kes matka käigus otsuseid langetab, et ei tekiks kohapeal liikudes suuri erimeelsusi.

Teel nähtust jäid kõige eredamad muljed loodusest. “Teetrass läheb ju täiesti mere äärest, ookeani äärest, Põhja-Jäämere äärest. Ja kui sa sealt alla vaatad, siis vesi on roheliselt puhas, ta on nii kena. Need mäed, need mägiojad – see on nii võrratu vaatepilt ...” kirjeldab reisimees.

Õnnelik lihtsus

“Ja muidugi need valged ööd, kui päike ei looju,” lisab ta. “Õhtuti sõime kõhud täis, minul olid kõnnikepid kaasas, käisin kõndimas. Käisime mägedes, kus mängisime lastega lumesõda. Tuli väikest väsimust tekitada, et õhtul normaalselt magama jääks. Muidu on seal uinumine raske, sest on polaarpäev. Päike ju ei looju, kogu aeg on valge.” Viimasel Norras veedetud ööl paistis päike öö läbi. “Katsu sa siis päikesevalguses magama jääda!” ütleb ta.

Aitasid vaguni varustuses olevad päikesekattevõrgud. Need ette tõmmatud, muutus vagun kottpimedaks.
Üks päev läks neil Norras seetõttu kadumagi, sest magati nii kaua, et ajaplaanist jäädi maha. Plaaniväliselt peatuti ka mitu päeva väga kaunis paigas.

Sõidugraafiku järgi olekski hakkama saadud 15 päevaga, nii et kolm päeva oli jäetud varuks, et ükskõik mis juhtuda võib. Laevapiletid tagasisõiduks olid ju ostetud.

Looduse loomulikuks osaks on ka põhjapõdrad, kes tulevad ja jalutavad tee peal ning kellega tuleb arvestada. “Nad on täiesti üks osa liiklusest,” sõnab Rein Palm. Samas on põhjapõtru juba kaugele märgata, sest teatud kõrguse peal enam puid ei ole, on vaid põõsad.
“Mis veel erilist? See lihtsus. Põhja-Norra, see on hästi lihtne. Inimesed on lihtsad. Ei ole suurt luksust, aga tundub, et inimesed saavad piskugagi hästi läbi ja nad on kõik õnnelikud. Sa kõnnid ringi ja nad teretavad kõiki, sest neid on seal ju nii vähe,” kirjeldab ta kohalikke.

“Inimesed suhtlevad sinuga avasüli, nad ei ole kinnised, ja see on hästi mõnus. Ellusuhtumine on teine. Ei tea, kas karm loodus külmas põhjas, kas see mõjub kuidagi?” küsib Rein Palm. “Meie inimesed on kõik nii endassetõmbunud ja hakka nüüd võõralt tere vastu võtma, vaadatakse, et oled imelik. Aga seal teretad ise ja nemad teretavad sind ja see on täiesti loomulik, mis meie jaoks on täiesti harjumatu.”

Matkavaguniga reisimise võlu seisnebki selles, et ollakse iseenda peremees. “Pead kinni seal, kus tahad. Lähed ööbima sinna, kuhu tahad. Väsisid ära, heidad magama. Kõht tühi, lähed tanklasse, paned gaasi põlema ja teed toidu valmis,” kirjeldab Rein Palm.

“Parim viis matkamiseks – sa ei sõltu kellestki. Kui hotellis on kell kaksteist sissetulemise ja väljaminemise aeg, siis vaguniga tead ise, kuidas oma elu planeerid,” räägib ta.

Reisida sõltumatult

Vagunis, millega Norra-reisil käidi, oli külmkapp, seitse kohta magamiseks, pesemisvõimalus ja gaasisoojendus. Enamik sööki oli kaasa võetud, ainult piim ja leib osteti kohapealt. “Kui oleks lihtsalt, käed taskus, läinud ja sealt pidanud toitu ostma, oleks ennast vist vaeseks sõitnud,” arvab ta ning täpsustab, et Norra on tõesti väga kallis riik, kes seal vähegi käinud on, teavad seda. Piima liiter mak­sis 45 krooni ja leib 70 krooni.

Suitsupaki eest pidi välja käima üle 200 krooni. Osa seltskonnast, kes muidu suitsetas, jättis selleks ajaks suitsetamise maha, oli lihtsalt liiga kallis. Kuid üle Rootsi piiri jõudes otsiti suitsupood kiirelt üles.

Rein Palm soovitab kõigil, kes matka ette võtavad, teha põh­jalikku eeltööd ja marsruut täpselt kindlaks määrata. “Muidugi avastamisrõõm on ju ka, aga pahatihti on nii, et heast asjast võib ka ilma jääda ja pärast alles kuuled, ei oi-oi, me sõitsime ju sealt mööda ega tead­nudki, et seal niisugune asi on.”

Vaguniga mägedesse minna ta aga igaühel ei soovita. “Ise kogesin umbes kolmel korral mägede vahel, et tekkisid tugevad külgtuuled, mis panid kogu autorongi päris kõvasti kõikuma, ja kui olnuks vähem kogemusi, oleks võinud päris hulluks kätte minna,” selgitab ta. Kalju tagant tulles ei tea, kust poolt tuul tuleb. “Vaguniga ei ole seal tegelikult lihtne,” tõdeb Rein Palm.

Mehe sõnul võiks arvata, et sealsed sõiduteed on normaalsed, aga osa neist olid väga viletsad. “Sa võisid roomata seal aukudest ebatasasel teel, aga samas jälle läksid nagu mööda lauda. Erinevusi oli hästi palju.” Ühe alla 70 km jupi läbimiseks kuluski neil kaks tundi. “Vagun on tegelikult ju kaardimajake, ja kui tuleks sealt otse läbi ega pidurdaks aukudes, siis, ma arvan, et me poleks tagasi tulnudki.”

Kokku läbiti 18 päeva jooksul 4900 kilomeetrit. Norras sõideti umbes 225 kilomeetrit päeva kohta, Soomes, kus olid head teed, ja Lapimaal, kus vaatamist suhteliselt vähe, sõideti pikemalt – ligikaudu 400 kilomeetrit päevas.