Suveteater publiku poole pealt vaadatuna

Suveteatrisõbra kogemus ütleb: hea lavastaja laseb vaatajatele püsti panna astmestiku, sest siis on kindel, et publik mänguplatsil toimuvat näeb. Kui just väga tihedat vihma ei saja. Foto: Maarja Möldre

Teatrituristi elu on Eestis põnev isegi raskel ajal, sest lavastusi pakutakse enam-vähem igale maitsele küll lossis, küll laudas.

Tänavuse teatrisuve juhatas sisse läbi ja lõhki merine lavastus «Lendajad» Naissaarel. Sellele saarele pääsemiseks tuleb kõigepealt jõuda Tallinna. Sealt läheb Monicaks ristitud laev merele.

Esietenduse päeval oli see üpris tormine. Nii mõnelgi teatrisõbral võttis südame alt õõnsaks, kuid see polnud veel kõik. Et inimesed maastikukaitsealal laiali ei pudeneks, koguti nad sõjaväeautode kasti ja sõidutati mööda tolmavat teed küüni juurde. Need, kes esimeste seas auto peale ei trüginud, võisid heita pilgu kaitseala keskuse hoonele, mis on Soomaal käijatele väga tuttavlik: projekt on sama mis sealsel külastuskeskusel.

Mängupaiga, Omari küüni ees jäi supi ja piruka maitsmiseks paraku natuke liiga vähe aega ning tagantjärele on kahju sellestki, et ei olnud mahti üles otsida vana puukirikut, mille näiteseltskond mõni aeg hiljem tulekahjust päästis.

Oli rõõm sattuda saarele, kuhu muidu pole põhjust minna, teisalt oli liikumine organiseeritud nii, et tekkis pisuke ahistatuse tunne.

Sileda mere taga tormivangis

Nagu hiljem selgus, oleks aega ringiliikumiseks jäänud küll. Pärast etenduse lõppu astus lavale meremehemütsis publikukantseldaja ja teatas: tuul on selline, et laev ei saa Tallinnas silduda. Taas ronisime veoautokasti ning loksusime, tolmulehvik taga, üle männijuurikate ja raudtee Vene sõjaväekasarmust ümber kujundatud puhkekeskusesse.

Õhtu oli kaunis, päike lisas kibuvitsaõitele roosat, aga sääskede eest oli siiski hea varju leida. Spordifännid koondusid ühte ruumi teleripojakesest jalgpallimatši vaatama, teises toas sirviti ajakirju ning suure söögisaali puhvetis hakkasid võõrustajad täistuuridel kiluleibu vorpima. Tahtjaid oli palju ja saba oli pikk. 15-kroonine võileib oli odavaim roog. Sai ka pastat ja muud praadi, rääkimata kohvist, teest ja pudeliveest.

Hiljem arutasime omavahel, kas meri, mis kaldalt vaadates näis tüüne, oli Tallinna all tõesti nii pahur, kui väideti, või hoidis saarerahvas meid enda juures tululikkuse pärast. Publik sai igatahes lisaelamuse kuust, mis tõusis just Monica väljumise ajal ja saatis laevukest üle lahe suure linna tulede valgeni.

Vahuvein rohelises mõisapargis

Mängukohal on suveteatris kahtlemata suur roll ja eranditult kõik lavastajad, kelle loomingut mina nägin, olid seda valides tabanud naelapea pihta. Nii nagu laevasõit ja küün sobisid «Lendajatega», mängis mõis kaasa «Vihurimäes» ja «Röövis», lehmalõhnaline taluõu «Ihas jalakate all» ning metsaalune «Väikestes vanameestes».

Õisu mõis oli Omari küüni kõrval teine katusealune mängupaik, kuhu suvi mu viis.

Publik sai end mõisasaalis istuma seada etenduste tarbeks ehitatud trepistikul ja hea oli, sest muidu oleks võinud näitlejadueti näoilmetest mõndagi kaotsi minna. Vaheajal võis loo edasist kulgu arutada pargis, maitstes puhvetist ostetud kooki ja kohvi. Või juues vahuveini, nagu tegi sinisuklike piigade kolmik. Pudeli korkisid nad lahti enne etendust mõisa ees ning lavastuse kulminatsiooniks jõudsid nad selle tühjendamisega ühele poole. Seejuures olid nad täitsa viisakalt ülemeelikud ja hoidsid kõrvaltvaatajatelgi tuju üleval.

Paraku tuleb ette ka neid vaatajaid, kes elavad mänguplatsil sündivale häälekalt kaasa, kiites näiteks mõne tegelase jutule takka ja lastes vahepeal õllekrookse.

Tore on näha teatris lapsi, sest kuidas muidu kasvaks väiksest Jassist kriitik Jaak. Vahel aga on südamest kahju nii lapsest kui tema vanematest. Eriti palava päikesega. Üks naine oli «Vihurimäele» pileti ostnud ilmselt enne emaks saamist ja enamiku etenduse ajast veetis ta vaatajate tribüüni taga imikule rinda andes.

Sinna kogunes teisigi emasid ja isasid, kes oma ülekuumenenud lapsukest vilus toibutasid, ning ka täiskasvanuid, kes polnud taibanud päikese vastu mütsi kaasa võtta.

Turvamehed hoidsid neil autsaideritel silma peal ja juhendasid, kuhu istuda, et keegi ei jääks ette valendava mõisamaja nurga tagant välja traavivale hobusele. Nii suure looma mängutoomine tekitab aukartust niikuinii.

Raju käest sooja tagakambrisse

Ent publik on vintske. Ka üsna eakad inimesed tahavad suveteatrist osa saada, kuigi käimine pole enam see ja kõrvakuulmine töntsivõitu. Nii sattusin «Iha jalakate all» tormipühapäevase etenduse algul istuma kuuldeaparaati kandva mehe selja taha. Ega aparaat oleks muidu tähelepanu pälvinud, kui see poleks teatud asendis üpris valju vilet löönud.

Kui Rasmus Kaljujärv üritas teist stseeni alustada, aga publik järjest jämedamate vihmapiiskade ja tuule eest temast mööda putkama hakkas, tehti paus ning rahvas lubati veskihoonesse, kus harilikult leidsid varju vaid näitlejad ja helimehed. Niiskete rõivastega inimesed juhatati kambrisse ja kanti ringi vaagnaid samal päeval küpsetatud leivaga. Kes tahtis, sai tuubist mett peale.

Leib põses, piilusime eriti kangekaelseid teatrisõpru, kes, kõvem keep üll, olid otsustanud kohale jääda. Õige ka: tool oleks pärast ju märg olnud.

Vihm ei paistnud lõppevat, aga küllap oli trupil ilma tujude mõistmiseks teravam taip. Igatahes otsustati veski ühel hetkel tühjaks teha. Mõtlesin, et jõuan tuua autost varukeebi, kuid tagasiteel juhatas publikukantseldaja neiu mu kindlal käel läbi kopli vaatajate ala taha. Tänu kolmele rõõmsale noorsandile, kes olid end vihma vastu vooderdanud musta prügikotiga, märkasin murumättal õigel ajal teatud kooki ja pääsesin puhta jalaga.

Juba etenduse algul oli piletikontrolör publiku istuma mahutamisega vaeva näinud ja seega ühtki vaba kohta hilinejale ei paistnud. Jäin püsti seisma, aga nii oligi mänguplats paremini näha. Aeg-ajalt kandus üle platsi tuttav vile.

Kiluleiba ostetakse iga ilmaga

Olgu ilm päikseline või vihmane, puhvet pakub näljastele ja janustele igal juhul leevendust. Juba oli juttu Kurgja ja Naissaare leivast ning Õisu kookidest. Aga ka Männiku metsatalus oli «Väikeste vanameeste» lavastuse puhuks välja töötatud omaette roog, Vanameeste amps ja naps, mis koosnes vististi hapukurgist ja mõdust. Nagu ikka, oli menukas suupooline kiluleib.

Iseasi on muidugi, mis saab leiva või pirukaga kaasa antud nõudest. On nii neid, kes ei pea paljuks astuda paari sammu prügikasti juurde, kui neid, kes peavad. Ju arvab mõni, et tema järelt prügikorjamine on pileti hinna sees.

Jah, suveetenduste hind on teinekord priske, eriti kui kohalesõiduks vajaliku bensiini raha juurde arvutada. Seda toredam on tõdeda, et teatrisõpru pole majanduslangus tugevalt riivanud — ega muidu oleks pingid ja toolid neid puupüsti täis.

Sulnil laupäevaõhtul — ja kõik teatriõhtud on lõpuks sulnid, ka pärast maru — tuli rahvast Männiku talu saunaplatsile aina juurde. Publikukantseldajad palusid ülemistel ridadel veel koomale võtta ja kusagil kurjustas naishääl, et hilinejate pärast lükkub algus edasi.

Aga siis hakkas see pihta — äratundmisrõõmu pakkuv etendus Eesti elust. Seda me ju teatrilt ootamegi: rõõmu ja kirge, mida iga päev ei näe, kohas, kus iga päev ei käi.

Istud metalsel poodiumil, piilud selja taga kerkivat äikesepilve või varjad end lõõmava päikese eest kavalehega, aga sa tead, et nii see peabki olema, see on suveteatri osa. Ringilendavaid pääsukesi talvisel laval ei näe ning kui peategelane kiidab ümbruskonna ilu, ei nõua temaga nõustumine kuigi palju fantaasiat. Vaatad kauguses sinavale metsale, mis aurates tormist toibub, ja noogutad.