Ida-Virumaal on häid muutusi rohkem, kui kaugelt vaadates arvata võib

Päev jõuab õhtusse, kuid käsitöölised Narva muuseumi hoovil jätkavad oma toiminguid: teevad puutööd, kraasivad villa ja keedavad toitu. Samas kõrval valmistuvad mitme riigi ajalooklubide esindajad kordama lahingut, mille venelased ja rootslased pidasid 1704. aasta augustis. Foto: Helgi Kaldma

Kultuuriministeerium kutsus ajakirjanikke bussisõidule, pakkudes Ida-Virumaa imetlemise võimalust. Korraldajad olid sihtkohtadeks valinud Kiviõli, Sillamäe, Sinimäed, Narva-Jõesuu ja Narva.

Väljasõidu teema oli tööstus- ja sõjaajaloo pärand, mis iseenesest ei tohiks imetlust esile kutsuda. Tolle kandi rahval on aga põhjust rõõmu tunda selle üle, kuidas paljude inimeste heast tahtest ja pingutustest on Ida-Virumaa pilt viimastel aastakümnetel muutunud.

Vana tuhamäe põnev tulevik

Esimene peatus oli Kiviõlis vana tuhamäe all. Sinna hakati poolkoksi kuhjama 1922. aastal. Mägi suleti 1976. aastal 96 meetri kõrgusena.

Teine lähedal asuv poolkoksimägi, millel on kõrgust üle 100 meetri, kasvatati aastatel 1951—1990. Seal on vagonettidele ehitatud teest veel märgid maas ja see mägi on üleni tuhkhall, samas kui vanem vend kannab hõredat rohelist kasukat, mida tükeldavad laiad rajad.

Sealsamas vanema mäe all ootas Tallinnast saabuvat bussi Janek Maar, sihtasutuse Kiviõli Seiklusturismi Keskus juhatuse liige ja üks asutajaid. Ta kõneles mõne sõnaga juuli- ja augustikuu vahetusel peetud suurest motokrossist ning kutsus endisse Maidla mõisa, praeguse põhikooli majja tulevast keskust tutvustavat filmi vaatama.

Algus olnud lihtne nagu kõik algused. Kümne aasta tagusel talvel saabunud noormees koos sõbraga sama tuhamäe lähistele ning juhuslikult olnud neil aega ja ka lumelauad kaasas. Rada olnud kehv, kuid sõidud polnud sõitmata jäänud. Mõni aeg hiljem olid nad tulnud samale mäele juba labidatega.

«Siis tundus see, mida tegime, meile endilegi suhteliselt napakas, kuid hasart ja põnevus tõukasid tagant,» meenutas Janek Maar.

Esimesed viis aastat olid täis uurimistööd, kas suusaradadele maksab üldse mõelda — mägi oli ja on veel praegugi soe. Noorte eesmärk oli luua aasta ringi sportimisvõimalusi ja seiklusturismi pakkuv keskus. Avavõistlus leidis aset 2007. aastal ja järgmistel aastatel kasvas ettevõtmine rahvusvaheliseks motofestivaliks.

«See on Baltimaade kõrgeim tehismägi: tal on kõrgust 95 meetrit ja ta asub 137 meetri kõrgusel merepinnast,» rääkis Janek Maar. «Tahame rajada 650 meetri pikkuse mäesuusa- ja lumelauaraja ning õppenõlva algajatele, motokeskuse ja  mägiautode raja ning 2,5 kilomeetrit terviserada koos tehnika- ja teenindushoone ning külalismajadega.»

Kõige selle teostumisse oli usku lisanud tänavu jaanuaris koostatud ühisprotokoll ja raha saamise lootused.

Janek Maar näitas mäe plaani, millele kõik need keskused on maha märgitud. See kannab pealdist «80 hektarit täis elamusi». Ka valmimise tähtaeg on teada: 12. jaanuar 2012.

Üks Janek Maari lootusi on, et Eesti suusakoondis saab edaspidi kodumail treenida. Elame, näeme.

Kaevanduse asemele sõudekanal

Maidla valla maadel olev Aidu, endise nimega Oktoobri karjäär hõlmab 34 ruutkilomeetrit. Praegu saadakse sealt karjääri tootmisjuhi andmeil 2,1—2,3 miljonit kantmeetrit põlevkivi aastas. See töö lõpeb ehk maardla saab põlevkivist tühjaks 2013. aastal.

«Vaadake ümberringi! Te näete ainult metsa,» lausus Aidu karjääri tootmisjuht pärast seda, kui oli ajakirjanike seltskonna kõrgele mäele viinud. Kaevandatud alade metsastamine on käinud 1960. aastast saadik ja praegu on puistud 85 protsendil läbikaevatud alal. Vene ajal taastati isegi 130 hektarit põldu ja saagikus olevat tavapõldude omaga võrreldav.

Selle mitmekümne meetri kõrguse mäe oli kunagine Nõukogude Liidu kuulsus sammuv ekskavaator kuhjanud iseendale, sest tema ülipikk nool oli vajanud remonti ja teisiti ei pääsetud seda kõpitsema. Hiiglase kopamaht oli 35 kantmeetrit ja ammutusraadius 65 meetrit. Neid masinaid oli suures riigis valminud ainult neli ja kaks neist saadeti Eestisse, kus need ka tööd tegid. Teisi ei saadudki käima. Siinsetest mammutitest üks töötas veel tunamullu.

Mäletan sedasama praegu metsa all olevat ala seitsmekümnendaist aastaist, kui see sammuv mammut oma aeglasel viisil suuri suutäisi ampsas. Ümberringi laius kivikõrb ja hall tolm ei langenudki maha, kui hiiglaslikud veokid põlevkivi vedasid: kaks kopatäit ja koorem.

Toona jäid hinge mahajäetud kodud — inimesed pidid tootmisele alla andma. Õnneks on praegu teine aeg ja hoopis teistsugused jutud.

«2015. aastal saab sõudekanalil paadid vette lasta,» ütles sihtasutuse Jõhvi Tööstuspark juhataja Teet Kuusmik.

Plaani kohaselt tulevad Aidu karjääri alale rahvusvahelistele tingimustele vastav sõudekanal, mida Balti riikides praegu polegi, ning veeslaalomi- ja veemotorada. Mõeldakse isegi vertikaalsele tuuletunnelile.

Kuigi maa alt alles tuuakse põlevainet välja, on sõudekanali rajamine alanud, sest kaevandamise käigus tõstetakse mäemassi tulevast kanalit arvestades ümber.

Ilusatesse plaanidesse lisasid usku Ida-Virumaa maavanema Riho Breiveli sõnad: «Ma ise olen siit pärit ja kogu selle rahvaga, kes siin elab, muudame Ida-Virumaa täiesti positiivseks.»

Pilk Sillamäe sadamale

Sillamäel aktsiaseltsi Silmet territooriumil jagasid infot sadama turundusjuht Andrei Birov ja kinnisvara juhataja Tõnis Seesmaa. Nad alustasid Peeter Esimesele viitamisest. Too oli lasknud uurida Sillamäe, Muuga ja Paldiski randa kui soodsaid sadamakohti. Kaks neist on ammuilma tuntud sadamad, Sillamäe aga alles kujunemas, kusjuures võisime ohtlike jäätmete hoidla lael seistes näha ilusat muuli, väljaehitatud sadamarajatisi ja kaht moodsat tankerit.

«Paikneme Euroopa Liidu idapiiril 25 kilomeetri kaugusel Venemaast. Sillamäe all on sügav meri. Oleme siinse sadama Ust-Lugaga võrreldes odavalt välja ehitanud. Siin ei läinud eelmisel talvel vaja ainsatki jäälõhkujat, samas kui Ust-Lugal töötas korraga kuus-seitse jäälõhkujat. Meil on suurte kaubavoogude jaoks ideaalne koht,» kiitis Andrei Birov.

Sadama ehitus algas 2003. aasta septembris ja nüüdseks on see niisama hästi kui valmis. Silmetil on oma raudteejaam ja peaaegu veerandsada kilomeetrit rööbasteed ning, kui Seesmaa sõnu korrata, ka neli uhket terminali. Ent nende kõigi täismahus koormamine seisab alles ees ja selleks on firmal ka plaanid, mille hulka kuulub isegi praegune piiril seisvate kaubakoormate pika ooteaja likvideerimine.

«Euroopa Liit on meie edust väga huvitatud,» rõhutas Andrei Birov.

Silmet valmistab haruldasi metalle ja muldmetalle. Tooraine toob ta sisse ja kauba veab välja. Tarbijaid leidub kogu maailmas. Radioaktiivsus, mille taseme pärast Sillamäed peljatakse, olevat aga elule sobivast tasemest kolm korda väiksem.

Sinimäed, Narva-Jõesuu ja Narva

Sellest, missugused nägid metsamütsi kandvad Sinimäed välja pärast 1944. aasta karme lahinguid, annavad aimu Lastekodumäe taga paiknevas muuseumis olevad fotod: püsti on üksnes tüükad, neidki hõredalt. Fotodele lisavad sisu väljas muuseumimaja ümbritsevad ja sees olevad sõjaleiud ning muu kogutud materjal.

Pärast sõda sündinute põlvkonnad tunnetavad toonaseid lahinguid üksnes seal sõdinud inimeste jutu ja ajakirjanduse kaudu.

«Sõjajäljed andsid end kaua tunda,» sõnas muuseumi spetsialist Ivika Maidre.
Tegelikult annavad need tunda praegugi: Sinimägede jalamil paikneb väga suur surnuaed, mäel asetsevad mälestusmärgid ja selgi päeval sõitis sinna päästeauto — küllap mõnd lõhkemata mürsku kahjutuks tegema.

Männimetsa uppuvas Narva-Jõesuus valitses mahajäetuse tunne, hoolimata pikast heleda liivaga rannast ja suurest hulgast inimestest, kes seal päikest ja sooja merd nautisid. Paljud majad on räämas ja mitu võimsat sanatooriumihoonet täiesti tühjad. Kunagine kuulus kuurortlinn alles ärkab tasapisi unest ja ootab avastamist.

Seevastu Tallinna ja Tartu järel kolmas Eesti linn Narva elab purustustest toibunud linna elu. Kuidas täpselt, selle kirjeldamiseks mõnest tunnist ei piisa.

Luteriusu kogudusega Aleksandri kiriku vastne kuppel helendab kaugele. Eestlaste väiksele kogudusele ja kirikuõpetajale valmistavad muret sisemuse pooleli tööd, veel enam aga see, kust leida altarile ja seintele kunsti. Midagi siiski juba on: pilku püüavad Dolores Hoffmanni vitraažid.

Teel Hermanni kindlusse ehk ajaloomuuseumi nägime kõrge posti otsas seisvat lõvi, mis meenutab Põhjasõja lahinguid. Pargiteel jäi silma punase aja mälestusmärk ja muuseumi seina ääres hiiglaslik Lenin, käsi püsti.

«Leninile tuuakse tema tähtpäevadel endiselt lilli, kuid igal aastal järjest vähem,» nentis ajaloomuuseumi direktor Andres Toode ajakirjanike imestavatele küsimustele vastates.

Hermanni kindlusest avanes vaade Narva jõe vasakule ja paremale kaldale, mis elavad nii erinevat elu, ning Sõpruse sillale, kuhu pääseb ainult viisaga. Tegelik pilt erineb sellest, mis on Eesti viiekroonisel — rahatähel piiri ei tunneta.

Muuseumihoovi sügavuses üllatasid kümned valged, nagu puuvillasest kangast tehtud telgid justkui sõdurid rivis. Sõdurielu selles elatigi: algamas oli rootslaste ja venelaste lahing, nagu neid Põhjasõja ajal peeti. Meil jäi see nägemata, kuid lõpp oli ette teada: võitsid venelased.

Novembrikuus siinsamas kindluses peetav lahing kordab 1700. aasta taplust, mille võitsid rootslased, ja traditsiooniline augustilahing jäljendab 1704. aastal venelaste võiduga lõppenud heitlust.

Seekord taples rohkem kui sada meest paljudest ajalooklubidest, halastajaõed ja muud tegelased peale selle. Esindatud olid Narva, Rakvere, Peterburi, Riia, Moskva ja Petrozavodsk, aga saabunud oli ka soomlasi ja taanlasi. Enamik kandis ajastule kohaseid rõivaid.