/nginx/o/2014/12/17/3617413t1h3191.jpg)
Lauljatar Getter Jaani rääkis Kanal 2 saates «Avameelselt koolikiusamisest» esmakordselt oma väga valusatest kogemustest kiusamisega.
Getter Jaani: oli palju kordi, kus ma läksin koolist nuttes minema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiusamine algas juba esimeses klassis, kui Getter oli tavapärasest pisut suurema kehakaaluga.
«Öeldi sulle otse näkku, et sa oled paks, või paks või lehm. Kõiksugu loomanimed, mis pähe tulid, läksid mängu. Väikese tüdrukuna on seda väga raske kuulda.»
Getteri sõnul toimus suurem osa kiusamisest vahetundides või pärast tunde, kui õpetajat ei olnud läheduses. Ise ta kiusajatele vastu ei hakanud.
«Ma ei julgenud midagi öelda. Nad nägid, kui palju haiget ma nende sõnade pärast saan ja just sellest said nad endale energiat ja võimu juurde. Ütleme nii, et kui mängu tulid pisarad, said nad võimu juurde,» sõnas Getter.
Getter nuttis sageli, kuid ta ei näidanud seda teistele. «Pigem jalutasin metsas ja olin omaette või oma toas... Mulle ei meeldinud oma emotsioone teistele välja näidata.»
«Ma olin lihtsalt kurb ja mõtlesin, et miks nii... Ma hoidsin kõike enda sees ja ma arvan, et mitte keegi ei taha midagi sellist tunda.»
/nginx/o/2014/12/17/3617445t1h4256.jpg)
Getter pidi tõrjumist kogema ka teismeliseeas uude kooli minnes.
«Ma püüdsin kõigest üle olla. Mõtlesin, et olen ju enesekindlam ja ei tohi endale pähe istuda lasta. Aga kui sa ikka selle keerise sees oled ja oled seal üksi, siis ühel hetkel oled ikka nagu tühjaks pressitud sidrun.»
Getterit ignoreeriti ja anti demonstratiivselt märku, et teda ei oodata sellesse seltskonda.
«Ei kujutagi ette, mis see võis olla, miks ma neile jalgu jäin. See käitumine ja tõrjumine... Kui juba inimese silmadesse vaatasid, siis see ütles tuhat sõna. Näiteks sina tuled ja kõik lähevad ära. Nende kehakeel ja kõik ütlesid, et ma pole sinna teretulnud. See tegi väga haiget. 11. klassis oli palju kordi, kui läksin koolist nuttes minema.»
Vahetunnis oli Getter enamasti üksinda ja oli hetki, kus ta enam ei suutnud olla ja piir oli käes. Getter läkski sellest koolist lõpuks ära.
Toimunu mõjutab Getterit siiamaani.
«Kui olen seltskonnaga väljas, olen vist kõige vaiksem inimene seltskonnas. Kõik räägivad ja mina ainult kuulan. Isegi, kui mul on oma arvamus, siis ma millegipärast ei ütle seda välja. Vahepeal tahaksin öelda, aga ma ei julge.»
/nginx/o/2014/12/17/3617449t1h6f8b.jpg)
Raske on ka vabaneda algkoolis kogetust.
«Kõik, mis on mulle kunagi öeldud, on mulle südamesse jäänud. Sellega on natuke raske elada. On hetki, kus ma tunnen end väga halvasti. Et olengi kogukam ja ma ei tunne end ilusana,» tunnistas Getter.
Getter meenutas, kuidas ta teise lapse kiusamist nähes lõpuks oma arvamuse maksma pani.
«Oli üks tüdruk, kes erines teistest. Ühel korrusel mängis kamp noori pudelitega ja kui ta nendest mööda läks, visati teda pudeliga. Siis mul käis kõll ja tundsin, et pean sekkuma. Siis lihtsalt läksin ja ütlesin neile: «Mida te teete? Mis teil viga on? Kas te ei mõtle sellele, mida see inimene võib tunda?» Kui ma selle kõik välja ütlesin, siis ma korra mõtlesin, et mis minust saab. Aga midagi ei saanud. Ma tundsin end kohutavalt hästi, kui olin selle välja öelnud. See tuli üllatusena neile inimestele - see ehmatas neid. Ma tundsin, et tegin õigesti.»
Getter tunneb end uues koolis suurepäraselt.
«Nüüd olen tohutult õnnelik. Ma ootan hommikul ärgates päeva, et saaksin kooli minna. Lähen sinna hea tujuga ja tulen hea tujuga,» sõnas Getter.
Getter loodab, et tema sõnadest on tuge inimestele, kes on midagi sarnast läbi elanud.
/nginx/o/2014/12/17/3617447t1h0a5e.jpg)