Alcatrazist 1962. aastal põgenenutel oli väike võimalus ellu jääda

Alcatrazi vangla Foto: SCANPIX

USA kuulsast Alcatrazi vanglast põgenes 1962. aastal kolm vangi, keda ei leitud enam kunagi.

Nad lahkusid vanglast enda ehitatud parvel, kirjutab BBC.

Hiljutine uus uuring, mille käigus valmis ka arvutimudel, lubab oletada, et kui vangid lahkusid kohe pärast keskööd, oli neil mõningane võimalus ellu jääda ja mandrile jõuda.

Kui aga nad lahkusid tunde enne või pärast keskööd, siis oli nende ellujäämisvõimalus San Francisco lahes olematu.

Alcatrazi vangide põgenemisest tegid uue uuringu Hollandi Delfti ülikool ja Deltaresi uurimisinstituut ning seda tutvustati Ameerika geofüüsika organisatsiooni sügiskonverentsil.

Kolme mehe Alcatrazi vanglast põgenemine on läbi vanglast põgenemiste ajaloo üks julgemaid ja ohtlikemaid.

Kolm pangaröövi eest trellide taha mõistetut, Clarence Anglin, John Anglin ja Frank Morris kaevasid kuid pääsemiseks tunnelit, kasutades selleks teravaks tehtud lusikaid.

1962. aasta 11. juuni õhtul panid nad oma vooditesse «magama» käepärastest vahenditest valmistatud pead ning lahkusid põgenemiskindlaks peetud vanglast tunneli kaudu.

Veepiiril ootas neid enda ehitatud parv ning nad suundusid San Francisco lahele.

USA Föderaalse Uurimisbüroo (FBI) andmetel võis põgenemine toimuda kellaajaliselt 20. 00 – 2.00.

Hoolimata peaaegu kohe käivitatud otsingutest mehi ei leitud. Siiani on lahendamata mõistatus, kas nad pääsesid eluga või hukkusid lahes.

Hollandi teadlased püüdsid nüüd tuua selgust, mis ikkagi juhtuda võis.

«Minu kolleeg Olivier Hoes tegi mudeli, mis näitab, kuidas nimkehad vees käituvad. Ta võttis aluseks San Francisco lahe vee liikumise suuna ja keerised. Püüdsime  luua pildi,  mis võis 1962. aastal toimuda,» sõnas Rolf Hut.

Delatres´i instituudi simulatsiooniekspert Fedor Baart sõnas, et neil ei olnud teada aega, millal vangid lahkusid ega ka täpset stardipunkti vanglasaarel.

Selleks tegid nad arvutiga katse, milles lasid iga 30 minuti järel lahele 50 virtuaalset paati ja seda tehti ajavahemikul 20.00 – 4.00. Selle abil saadi teada, kuhu erinevatel kellaaegadel vesi aluse kannab.

Simulatsioonile lisati ka aerutamisefekt, kuna arvatakse, et pärast voolu poolt kandmist maale lähenedes võisid vangid ka aerutada.

Uuring näitas, et kui vangid lahkusid tunde enne keskööd, siis ei oleks nad veekeeriste tõttu ellu jäänud.

«Kõige hullema stsenaariumi kohaselt oleks tõusulaine nad ookeanile kandnud ning seal oleks nad hüpotermia tõttu hukkunud,» selgitas Hut.

Kui aga nad oleksid teekonda alustanud keskööst märgatavalt hiljem, oleks ellujäämise šanss olnud umbes samasugune.

«Siis oleks hoovused neid teises suunas viinud ning nad oleksid võinud jõuda Sacramento jõkke või isegi lõunapool asuvasse Oaklandi. Mõlemal juhul oleksid nad siiski liiga kaua vees olnud ning neid oleks ohustanud hüpotermia. Või nad oleks tabatud politsei poolt, sest juba kella 6.00 läks valgeks,» selgitas teadlane.

Hollandlased leidsid, et vanglapõgenikel oli siiski väike võimalus eluga pääseda.

Uuringus tõdeti, et kui nad oleksid lahkunud täpselt keskööl ja võtnud suuna põhja, siis oleks võimsad veevood nende kasuks töötanud.

«Keskööpaiku lahkudes, oleksid hoovused neid kandnud Golden Gate`silla suunas. Just seal muudab hoovus oma suunda ning on nad oleksid niiöelda hoovusevaba ala saanud ära kasutada oma pääsemiseks ning jõudnud turvaliselt maale,» selgitas Hut.

Arvutimudel paljastas ka selle, et parve jäänused oleks jõudnud tagasi lahele Angeli saare juurde. FBI leidiski selle saare juurest aeru ja mõningaid põgenikele kuulunud asju.

Teadlased rõhutasid, et mudel ei pruukinud näidata täpselt, mis juhtus, kuid see aitas näidata võimalikke stsenaariume.

Hollandlased ei kaasanud oma mudelisse veel ühte võimalust, et vange ootas San Francisco lahel keegi abiline oma paadiga.

«Uurisime, kuidas need kolm meest võisid põgeneda välisabita,» lausus Hut.

Alcatrazist 1962. aastal toimunud põgenemisest on kirjutatud raamatuid ja tehtud mitu filmi.