Legendaarse näitleja Jüri Järveti lapselaps, ekskomissaar Alice Järvet esitles hiljuti Roomakatoliku kiriku Pauluse saalis oma sügavalt isiklikku raamatut «Täiuslik tundmatus».
Kerttu Rakke Alice Järveti raamatust «Täiuslik tundmatus»: ma ei tahtnud seda raamatut toimetada...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/29/3563349t1h3e01.jpg)
Hetkel troonib Alice Järveti raamat Rahva Raamatu biograafiate ja memuaaride sektsioonis TOP 10s.
«Raamat on jõudnud sinna vaikselt, ilma suurema reklaami- ja kärata,» nendib autor.
/nginx/o/2014/11/29/3563265t1ha5c6.jpg)
Järveti raamatut toimetas kirjanik Kerttu Rakke, kes võttis lühidalt teose kokku järgmiselt:
Öeldakse, et iga inimene on võimeline kirjutama ühe raamatu. Nende kaante vahel on vähemalt kolm raamatut. Kollase ajakirjanduse publiku jaoks on see muidugi tuntud näitleja kõmulise lapselapse lugu, mis avab tema viieaastase kohtusaaga tagamaid ning paljastab nii mõnegi isiku tumeda teo.
Seda võib võtta ka kui reisiraamatut. Siin on juttu kaugetest maadest ja põnevatest inimestest ning siin on kaunid loodusfotod. See on raamat headusest: see räägib inimestest, kes vabatahtliku tööd tehes reisivad maailma erinevates paikades, püüdes tuua rõõmu ja helgust sinna, kus seda on vähevõitu.
See on aga ka eneseleidmise lugu, jutustus sellest, kuidas mugav elu võib ühe hoobiga otsa saada: kaovad töö, raha ja usaldus, rääkimata inimestestest, keda varem sõbraks on peetud. Ning kuidas end kildhaaval kokku korjata ja maailma uue pilguga vaadata. See on ood elule ja enesesse uskumisele.
Ma ei tahtnud seda raamatut toimetada. Mitte, et see oleks mulle vastumeelne olnud, ei: ma teadsin, et sellesse tuleks süveneda rohkem kui mul töö ja nelja-aastase kõrvalt aega on. Samuti kartsin, et minu kurjad toimetajasõrmed võiksid rikkuda minu ja Alice'i sõpruse. Ometi võtsin ma kätte ja käisin läbi selle rännaku täiuslikku tundmatusse. Oma üllatuseks avastasin, et see kujunes eneseleidmise teeks ka mulle endale. Paljud küsimused, mida ma endale isegi esitada polnud osanud, said vastused.
Niisiis on tegemist väga tugeva raamatuga, mis hakkas juba ammu oma elu elama. Selle näiteks on muidugi pahatahtlike rasvatihaste säutsumine, mis kostis kaugelt enne trükkiminekut ja mille abituid katseid kurja teha kogesin sel teel minagi. Aga mida muud ongi ühel raamatul vaja kui kui armastust ja vihkamist - tugevad tunded on ju tükk maad paremad kui tuhm ükskõiksus. Soovin sellele raamatule ja tema lugejaile kõike kõige paremat!