Galerii ja intervjuu: Evelyni ja Maido pulmad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu24.ee reporteri ja fotograafi jaoks algas pühapäeva hommik iseäranis mõnusalt, kuna hommikukohvile kutsusid meid saate «Unelmate pulm» osalejad Evelyn ja Maido Parv.
Ühist perekonnanime kannavad nad alates reedest, 29. augustist.
«Unelmate pulmas» jäid Evelyn ja Maido kolmandaks ning tookord olid nad Liisa ja Dima võidu üle väga õnnelikud, kuna nende meelest peaks laps sündima abielusse ja kogu perel oleks juba tema sünnist saati üks perekonnanimi.
Maido ja Evelyn kohtusid 2002. aastal Ungari reisil. Kokku koliti 2004. aasta sügisel ja abieluettepaneku tegi Maido juba 2005. aasta valentinipäeval.
Terve intervjuu vältel vaatasid noored pidevalt teineteisele otsa ja fotograaf täheldas, et nende silmad sädelesid kuidagi väga-väga eriliselt ja soojalt.
Kus teie pulmad toimusid?
Evelyn: Pulmad toimusid Männiaru puhkemajas, see on umbes 35 km kaugusel Tallinnast. Hästi imeline koht, Mulgimaa palkidest ehitatud palkmaja. Kogu sealne õhkkond ja teenindus oli lihtsalt super ja fantastiline.
Mitu külalist kutsusite?
Maido: 54 külalist, nende hulgas ka Liisa ja Dima ning Kairi ja Ardo.
Kaua pulmad kestsid?
E: Suurimad tantsulõvid läksid magama alles hommikul kella viie ajal.
M: Pidu algas kell pool kuus šampuselauas ja südaööl tõmbasime ise ka rahvariided selga, et oleks mugavam möllata. Meie pidasime vastu kella kolmeni.
Kas tantsumuusikat mängis mõni bänd?
E: Meil oli bänd küll, aga püüdsime rakendada nii palju oma jõude kui võimalik.
M: Tegime kõik ise – kutsed, pulmalaulikud, ametimärgid jne. Kuna töötan disainerina, siis kujundasin kõik ise, ka näiteks pulmalipu (mis ripub nüüd Evelyni ja Maido elutoa aknal ja teavitab naabreidki, et nüüd ollakse abielus – toim.).
E: Meil olid abiks sõbrad, tuttavad ja perekond. Bändi ja õhtujuhtimise võtsid enda kanda minu vanemad, kes tegelevadki pulmade korraldamisega. Minu ema oli pulmaema ja muusikat tegid nad üheskoos. Isa mängis sünti ja laulis ning ema abistas teda samuti laulmisega.
Kas pruutkleit oli sama, mis saatest võitsid?
E: Muidugi, see on ju täpselt minu soovide ja minu keha järgi vormitud. Väga hea tunne oli seda kanda, tõsiselt hea.
Olid teil traditsioonilised pulmamängud?
E: Ei tea nüüd, kui traditsioonilised need olid.
M: Mänge oli ikka päris kõvasti. Istuda me kellelgi väga palju ei lasknud, aga ära ka ei väsitanud.
E: Lisaks soovitasime kõigil jalutada ja selles kaunis kohas ringi vaadata.
M: Tagasiside oli väga positiivne, kõik jäid rahule.
Aga katsed pruutpaarile?
M: Katsed olid, enne ei lastud meid tuppagi. Õnneks läbisime need päris edukalt.
E: Maido pidi lauda hööveldama ja pärast sinna imetillukese kellahaamriga suure naela laua sisse lööma.
M: See jäi püsima ja laud sai ka sile.
E: Mina pidin nööpi ette õmblema. Teinekord, kui Maidol pluusinööp eest tuleb, saan hakkama küll.
Pruut rööviti?
M: Seda me ei planeerinud ja väga ei tahtnudki, aga ikka tekkis kuskile nurka mingi punt, kes hakkas plaani sepitsema.
E: Ja ära mind röövitigi. Eks turvamehed said tegemata töö eest karistuse ja Maidole oli ka väike karistus. Nimelt kinkisid töökaaslased talle akordioni. Kuigi Maido seda mängib, ei olnud meil omal kodus pilli. Ja karistuseks pidigi ta ühe loo mängima.
M: Ja siis pidin Evelyni tassima trepist üles ja alla. Kõik teavad, et ma olen füüsiliselt nõrk arvutiinimene, aga sain hakkama (naerab).
Pruudipärja ka maha mängisite?
M: Ja, see läks Ardole ja Kairile.
Mis kingitusi veel lisaks akordionile saite?
M: Põhiliselt raha, sest me ei oleks nii lühikese ajaga suutnud välja mõelda, mida tahame.
E: Enamik asju on meil juba olemas ka. Kingitused on hea mõte siis, kui ollakse kooselu alles alustamas.
M: Saksamaa ja Hollandi külalised koostasid meile ilusa pildiraamatu, lasid trükkida. Ja Täpi (nii kutsub Maido Evelyni – toim.) vanaisa käest saime ungari karjuse pudeli, mis meid põhimõtteliselt kokku viiski. Tema olid selle ülikooli aegadest Ungari sõpradelt saanud ja meie lugu sai ka Ungarist alguse.
E: Vanaisal oli pulmas ka hästi kena kõne selle kohta.
M: Ja lilli toodi ka, need igal pool tubades laiali.
E: Maido vanematelt saime väikse posti otsas kurepesa, tagavaravariant juhuks, kui vihma sajab ja me ei saa päris posti otsa ronida.
M: Kuigi ilm oli ilus, lasime ikkagi lõpuks käiku tagavara-kurepesa. Lindi kõrgele sidumiseks ei pidanud eriti vaeva nägema ka.
E: Ardo veel tegi hästi toreda kingituse meile.
M: Pulmapäeva hommikul käisime Pirita kloostri varemetes ilupilte tegemas. Ardo lasi need ilmutada ja pärast kinkisime raamitud pildid minu ja Evelyni vanematele.
E: Selles suhtes oli tore jah, et kõik olid meeleldi nõus aitama ja eelarve tuli kaks korda väiksem, kui tookord saates planeerisime. Saab hakkama küll, kui hästi planeerida.
Tundub, et jäite pulmadega väga rahule?
M: Kõik õnnestus 100 protsenti ja veelgi enam.
E: Eelmisel päeval oli küll nukrus korraks hinges, kui pulmarongkäigu teed läbi sõitsime, et vihma ja pori tõttu ei saa kõiki peatusi teha, aga õnneks ilmaga vedas.
M: Ostsime tegelikult igaks juhuks endile valged kummikud ja panime need pulmarongkäigus ikkagi jalga. Kõigil oli nalja kui palju.
E: Ja kuigi neljapäeval sõitsime raja läbi, oli sinna reedel ilmunud ühte kohta asfaldiauk ja teises kohas alustati ootamatult teetöid.
M: Aga õnneks kellegi auto katki ei läinud. Inimesed tulid ideedega ilusti kaasa ja olid kõigele avatud.
E: Pärast saime teada, et kõigil oli hea ja soe tunne südames, et saime nendega seda olulist päeva jagada.
Evelyn, kas pruudikimbu kavatsed ära kuivatada ja mälestuseks jätta?
E: Olen kuulnud, et pruudikimpu ei soovitata säilitada, et tuleb toredasse kohta ära viia. Ja ma mõtlesin, et viime selle ühte toredasse kohta, kus sellel on sama suur väärtus.
Ungarisse?
E: Ei vii Ungarisse, jääb Eestimaa pinnale.
Aga pruutkleit?
E: Kõigepealt viin puhastusse ja siis jätan seisma. Vahepeal on olnud selline mõte, et tegelikult on nii kahju jätta teda lihtsalt kappi kotikese sisse, et äkki saaks seda jagada kellegi teisega.
M: Minu ülikonna peab ka puhastusse viima, see on huulepulga jälgi täis.
Mis tunne on olla abielus?
E: Hea tunne.
M: Ei ole erinevat tunnet, kui niisama koos olles. Muidugi on lahe ja sõrmus on sõrmes. See muidugi vajab harjumist, et midagi on sõrmes.
E: Ise olime harjunud olema perekond Parv ja valmistusime abielluma ka 10. mail, kui olid saatevõitjate pulmad, aga nüüd oli seda seedimisaega veelgi rohkem.
M: Head tunnet tekitabki see, et kõik nüüd teavad.
E: Olime ise perekond juba varem, nüüd oleme seda ka teiste jaoks.
Millal pulmareisile sõidate?
M: Minu sünnipäeval, 14. septembril. Kuna reisid Korfule on pühapäeviti, siis tundus see sobiv. Seepärast ka mõnus aeg, et saab veidi suve pikendada.
E: Ja kuigi meile meeldis pulmade korraldamine, oli see samas üsna raske töö ja nüüd vajaks natuke puhkust küll, et hommikul kaua magada ja lihtsalt vedeleda.
Tulevikuplaanid ja unistused?
M: Aasta lõpuni võtame rahulikult ma arvan ega hakka rabelema. Mingi hetk tuleb kindlasti töösse süveneda ja võib-olla tekib ka rutiin.
Evelynil on vähemalt põnev – uue nimega peab hakkama uusi dokumente tegema.
E: Eks näis… Oma kodu meil juba on, aga mingi hetk tulevad oma maja plaanid ja unistusi ikka on. Eks vaatab, kuidas ja millal. Kui sihid on silme ees, siis on mille poole pürgida.
M: Ja kunagi tulevad ka kuldpulmad ja hõbepulmad. Need peod korraldame kindlasti.
Lapsed?
M: Uuel aastal äkki hakkaks varsti mõtlema. Lint sai ka sinna kureposti otsa päris kõrgele seotud…
Kujutage ette, et olete juba viis aastat abielus olnud. Mis võiksid olla need tähtsamad hetked, mida ehk oma pulmapäevast mäletaksite?
M: Registreerimiselt võib-olla armutõotus. Ja kindlasti pulmavalss, mis päädis siseruumidesse sobiva ilutulestikuga, kullasajuga. Rahvas oli pöördes ja aplodeeris.
E: See soe tunne, mis jääb südamesse kogu ettevõtmisest ja toetusest. Ja kõigist säravatest silmadest lisaks meile kahele.