/nginx/o/2014/11/30/3567531t1h642c.jpg)
Laua ümber istub lõbus seltskond. Üks avab šampanjapudelit, teine naerab südamest. Võib peaaegu et kuulda mõnusa seltskonna jutuvada, naerupahvakuid, kokkulöödavate klaaside kilinat. Täpselt nii näeb välja sõprus lifestyle-blogide piltidel: mõnusalt õdusa ja intiimsena.
Tekstid pajatavad rõõmukatest kohtumistest, spontaansetest pidudest ja vankumatust toetamisest. Sõprusest viserdamine sotsiaalmeedias on populaarsem kui eales varem. Sellega ei võistle enam isegi roosamannavahused paarisuhte- ja titeuudised, lemmikloomapiltidest rääkimata. Facebooki ja Instagarmmi laetakse kilomeetrite kaupa fotosid oma tuttavatest ja kekutatakse sõpruskonna ainulaadsusega. Tundub, et vaid netisõprus teeb sõprusest selle tõelise. Kui tag`id tuttava oma pildiseerias, lendab see komeedina ka kõigi teiste Facebooki-sõpside seinale. Suhteid eksponeeritakse võltshäbita: vaadake kõik, me oleme parimad kamraadid! Seepärast pole ka ime, kui need kelle pilte ei like`ta, end hüljatuina tunnevad. Ja nii tundubki kellegi teise elu alati kullakarvalisem, kui enda hall argipäev. Netikadedus. Kas pole tuttav tunne?
Uuringud on näidanud, et sotsiaalmeedia paneb suisa iga kolmanda inimese end õnnetuna tundma. Selge see, et võrdleme enda elukest teiste omaga ja kellegi muu bling-bling säutsumine tekitab nii mõneski meist autsaideri tunde. Ja muuseas, lähituttavate õnnest tihkuvad blogi-postitused kriipivat enesehinnangut rohkemgi, kui kuulsuste omad. Kui tunned end seepärast üksiku ja õnnetuna, siis on raske meeles pidada, et tegelikult loovad inimesed blogides oma elust illusioone, just nagu mustkunstnikud, st sotsiaalvõrgustikku pääsevad vaid elu joovastavamad sündmused.
Minu sõbrants tunnistas, et ühel hetkel sai tal sellest võltselust küllalt ja ta otsustas teha oma blogist realistlikuma versiooni. „Üritan olla võimalikult aus ja mitte liialt iluleda. Näiteks patran sellest, kuidas hommikul lohisevas hommikumantlis endale putru keedan, lõunatan arvuti taga pirukat nosides või korraldan spontaanse peo oma pisikeses üürikas, kuna külmkappi on nädalavahetuse prallest jäänud poolikud veinipudelid. Ühesõnaga kirjutan kõigest lihtsalt ja ilma ülevoolava glamuurita. Sellegipoolest on tagasiside vahel üllatav. „Oeh, oleks minugi elu nii põnev ja lihtne,“ kadestab nii mõnigi blogi-tuttav.“ Sõbranna arvates on selliste sõnumite taga nii üksindus, kui ka väärastunud arusaam blogija tegelikust elust. Unustatakse, et ka blogi on vaid kirjutaja vahendatud pilt juhuslikust hetkest oma elus ning tihti pole sel päris eluga miskit pistmist. Samas tunnistab sõbranna, et kadestab isegi üsna tihti teisi sõpruskonna blogijaid. Eriti nende mõnusaid puhkusepilte eksootilistest paikadest. „Lollus on kadestada teiste õnne, mis ei võta endal tükki küljest,“ nendib ta siiski. „Kui kellegi blogis feissuaaris nähtud glögi-piknik kelgumäel tekitab kadedusvärina, siis mis takistab mind ennastki just sarnasugust prallet korraldamast.“
Aga miks peab üldse oma sõprusest tervele ilmarahvale pasundama? Lihtne ju. Sest kireva sõpruskonna eksponeerimine tagab meile näilise edukuse ja metsiku rahulolu. Seega pilt koos sõpradega Instagramis ei ole mingi tavaline pilt, vaid sellega ehitatakse üles enda identiteet. Peegeldatakse teistele killuke oma võrratust elust. Vaadake ja kadestage! Minul on nii vinged sõbrad – see tähendab, et olen vinge tükk isegi! Loos on vaid üks väike aga. Sõru ei saa olla liiga palju, sest see kes on kõigi sõber, pole kellegi päris sõber. Seda tasuks vahel endalegi meelde tuletada.
Ehk siis kõigile teiste elu kadestajatele on vaid üks hüva nõu. Kui värvikate blogijate elu tundub kui lill, siis mõtle, mil moel saaks endagi ellu pisut rohkem särtsu. Hüpnotiseerivalt helendava ekraani tagant võiks lihtsalt püsti tõusta ja elul sarvist haarata. Täpselt nii nagu mina teen, sest õnnest tihkuvaid blogisid peavad vaid head tüdrukud. Pahadel tüdrukutel pole selleks aega. Nemad elavad!