Prantsusmaal avastati sadu Vana-Rooma orjade jäänuseid

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsusmaalt Saintesist leitud inimjäänus
Prantsusmaalt Saintesist leitud inimjäänus Foto: newhistorian.com

Prantsusmaa edelaosas leiti Vana-Rooma matmispaik, millest paljastus sadu inimjäänuseid, millel olid küljes raudketid ja kaelarõngas.

Inimjäänused kaevati välja Saintes´i amfiteatrist 250 meetri kaguselt, edastab Daily Mail.

Paigas oli sadu inimjäänuseid, kellest viiel, neljal täiskasvanul ja ühel lapsel, olid orjaketid. Kolmel skeletil olid rauast ketid ümber jalgade, ühel raske raudrõngas ümber kaela ning lapsel ketid ümber käte.

Arheoloogide sõnul maeti need inimesed millalgi 1. – 2. sajandil pKr. Oletatakse, et need olid lähedal asuvas amfiteatris elu kaotanud ja nende pereliikmed.  

Laibad olid maetud üsna madalatesse haudadesse üksteise kõrvale.

Asjatundjad leidsid selle Vana-Rooma nekropoli möödunud aastal, kuid nüüd uuriti seda lähemalt.

Vana-Rooma nekropolid asusid tavaliselt linnast väljas, hauamonumendid olid aga linnas.

Arheoloogide sõnul oli natuke üllatav, et Saintesi haudades ei olnud peaaegu mitte ühtegi eset. Ühe mehe hauast leiti siiski paar vaasi ning lapsele oli silmadele pandud mündid.

Iidse Rooma tava kohaselt pandi lahkunute silmadele münte, maksmaks paadimehele, kes viis surnute hinged teispoolsusse.

Prantsusmaa kandis Vana-Rooma ajal nime Gallia ja oli osa sellest impeeriumist. 1. – 2. sajandil oli Saintes õitsev Rooma linn, olles piirkonna pealinn ning sealt kulges ühendustee Lyoni ja Akvitaania vahel.

Saintes´is oli Rooma kuulsa Colosseumi eeskujul rajatud amfiteater, mis mahutas kuni 18 000 inimest.

Saintes´i amfitetri ehitamine algas keiser Tiberiuse (14 – 37 pKr) ajal ja lõpetati keiser Claudiuse (41 – 54 pKr) ajal.

Tegemist on Prantsusmaa suurima ja vanima Vana-Rooma amfiteatriga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles