Maailma vanim kunst on 540 000 aasta vanune?

Iidne merikarp, millel on graveeringud

FOTO: smithsonianmag.com

Tänapäeva inimeste kauged esivanemad mitte ainult ei püüdnud magevee molluskeid ja koorikloomi toiduks, vaid kasutasid nende kesti ja koori tööriistadena ja kunsti tegemise materjalina.

Seda lubavad oletada Indoneesiast Jaavalt leitud merikarbid, millele on tehtud joonistusi, mille vanus arvatakse olevat 430 000 – 540 000 aastat, edastab Live Science.

Teadlaste sõnul on see väga vana geomeetriline graveering seni leitud iidsest kunstist vanim.

Ei ole teada, mida karbile kantud jooned ja kujund, mis meenutab M-tähte, tähendavad.

Oletatakse, et need tegi nüüdisinimese eelkäija Homo erectus.

«Meie, nüüdisinimesed oleme natuke liiga palju oma liigi kesksed. Kipume arvama, et meie eelkäijad olid meist märgatavalt rumalamad, kuid minu arvates ei ole see nii. Peaksime oma eelkäijate saavutusi rohkem hindama,» lausus Hollandi Leideni ülikooli teadlane Josephine Joordens.

Teadlased uurisid kokku 166 merikarpi, mis leiti 1890. aastatel Jaavalt ning mis nüüd asuvad Hollandis Amsterdami loodusmuuseumis.

Üks merikarp oli väga lihvitud ja poleeritud äärtega, mis lubab oletada, et seda kasutati pika ajal vältel kraapimistööriistana.

Geomeetrilise graveeringuga merikarbile võidi kunst teha terava haihamba abil.

Joordensi sõnul oli graveeringu tegemise ajal merikarp tumedat värvi ning jooned sellel paistsid heledana.

Joordens ja ta meeskond tegid katse, milles püüdsid ise teha tänapäeva merikarpidele jooni ning leidsid, et see on üsna keeruline ja füüsilist jõudu nõudev.

«Sellise kunsti tegemine nõuab palju jõudu. Samuti head silma ja täpsust. Homo erectus`e jaoks võisid tumedale karbile ilmunud heledad jooned olla maagilised,» selgitas uurija.

Teada on, et Homo erectus`e esindajad kasutasid kivist tööriistu, kuid merikarbid paljastasid, et nad kasutasid ka neid.

Jaava saartel ei leitud just palju Homo erectus`e kivist tööriistu, kuid seda enam leiti kasutatud merikarpe.

«Tundub, et seal ei kasutanud nad niipalju kivist tööriistu, pigem merikarpe. See on huvitav avastus, sest see näitab, et ka teisest materjalist tööriistad olid kasutusel,» jätkas Joordens.

USA Pennsylvania osariigi ülikooli antropoloog Pat Shipman lisas, et merikarbileid avardab teadmisi Homo erectus´e elu kohta.

Hollandi 19. sajandi teadlane Eugéne Dubois huvitus Briti kuulsa loodusuurija Charles Darwini evolutsiooniteooriast. Dubois tahtis leida liigi, mis seoks inimahve ja nüüdisinimesi. Selleks reisis ta Indoneesiasse väljakaevamistele.

Ta kannatlikkus tasus end ära. 1891. aastal leidis ta niinimetatud Jaava mehe, mida nüüd tuntakse kui Homo erectus`t (püstine inimene).

Homo erectus elas 100 000  - 1,9 miljonit aastat tagasi. Dubois leidis lisaks selle liigi jäänustele ka nende tööriistu, kaasa arvatud merikarpe.

Asjatundjate sõnul on Dubois leitud materjal antropoloogia ajaloos väga tähtis.

Kolmandikul merikarpidel on väikesed augud, mis ei ole loodustekkelised ega ka loomade poolt tekitatud. Umbes 80 protsenti aukudest on karpidel tehtud samasse kohta – merikarbi kahte poolt kokku hoidvale alale.

Joordensi sõnul võidi need avad teha, et karbis olnud mollusk sellest kätte saada. Nad tegid hai hammastega sama katse, tehes merikarpidele auke. Katse näitas, et mollusk  kaotas selle tagajärjel kontrolli enda üle ning teda oli lihtne kätte saada.

Oletatakse, et Homo erectus püüdis ja sõi molluskeid ning nende kesti kasutas tööriistadena.