/nginx/o/2014/12/03/3577715t1h876f.jpg)
Armastatud laulja Heidy Tamme rääkis Kanal 2 saates «Avameelselt» esimest korda oma kohutavast lapsepõlvekogemusest.
Heidy Tamme: 20-aastaselt sain isalt nii kõva mantli, et olin peaaegu surnute kirjas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saatejuht Elo Mõttus-Leppik kohtus Heidy Tammega Balti jaama turu juures asuvas kohvikus Boheem, kus asus kunagi lauljanna lapsepõlvekodu. Lauljatar kasvas nendes ruumides üles pidevas hirmus ja teadmises, et iga väiksemgi vale liigutus võib äratada tema isas vägivallahoo, mille all kannatasid pisike Heidy ja ta ema iga päev.
«Meie pere elas sellisel hukkuval laeval, kus kõik toimus nii, nagu isa tundis või oli. Kui isa oli kaine, siis oli rahu maa peal, kui isa oli purjus, siis oli siin sõda. Minust kasvas väike ekspert. Mäletan, et kui isa pani võtme lukuauku, siis ma kuulasin, kas täna ööbime kodus või väljas. Selle järgi, kuidas see võti lukuauku läks, ma juba teadsin, kuidas asi hakkab olema,» meenutas Heidy.
/nginx/o/2014/12/03/3577797t1h862d.jpg)
Heidy sai peksa ka vanemas eas, kui ta astus ema eest välja.
«Mul olid ikka peas verevalumid ja ta peksis mind pähe lausa pahtlivarrega. Siinsamas ja lohistas mu sinna teise tuppa. Siin selles toas on olnud palju nuttu ja peksu, ja nutta ei tohitanud ka.»
Heidy sai peksa iga väiksemagi asja eest. Ta pidi istuma söögilaua ääres tikksirge seljaga, mängima hiirvaikselt ning mitte minutitki hilinema. Kuigi Heidy üritas igati isa meele järele olla, leidus ikka põhjus peksa saamiseks.
«Jumal tänatud, et mul oli ema olemas. Olen hiljem vaadanud, et kui lapsepõlves on vähemalt üks inimene, seesama inglikene, kes toob su jälle mustast august välja ja ütleb, et pole viga ja silitab pead. Mu ema mängis minu juustega tihti, tegi soenguid.»
Perevägivallajuhtumeid kuulates tekib küsimus, miks inimesed sellist asja välja kannatavad, miks ema ei võta oma last ja ei jookse kodust ära, ükskõik kus mujal on ju parem kui eluohtlikus olukorras.
Väärkohtlemise ohvreid takistab enamasti ära minemast surmahirm. Ka Heidy Tamme üks elu esimesi mälestusi on seotud kohutava hirmuga, et isa võib lõpetada ta ema elu.
«Üks selline väga valus kogemus oli siis, kui olin väga pisike, aga millegipärast oli see nii tugev emotsioon, et ma seda mäletan. Ma olin pulkadega võrevoodis. Öösel äratati üles ja voodi ees seisid ema ja isa. Isa ütles, et jätke hüvasti emaga, te näete teineteist viimast korda. Kui sul ikkagi emmekene une pealt ära võetakse ja hirmutatakse, siis need emotsioonid võisid olla nii hullud, et mul on see siiamaani meeles. Need sõnad olid väga suure tähtsusega ja mõjusid väga. Aga jumal tänatud, et see ei läinud täide.»
/nginx/o/2014/12/03/3577795t1h983d.jpg)
Õudusunenägu kodus saab enamasti jätku koolis. Ilma perekonna seljataguseta satub laps kiiresti raskustesse ja nii läks ka Heidy Tammega. Heidy õppis olema võimalikult nähtamatu ja ülivaikne ning muutus seega suurepäraseks märklauaks koolikiusajatele.
«Ma olin väga arglik. Koolis käisin mööda seina ääri. Üks tüdruk otsustas, et ajab terve klassi minu vastu. Siis ma olin ikka täiesti eraldatud.»
Mõistmist ei leidnud Heidy ka õpetajate käest.
«Ei olnud aega ette valmistada, sest olukord oli selline. Geograafia õpetaja oli peaaegu koomas, kui ma kolmandat korda ka ei teadnud, kui kõrge on Munamägi,» sõnas Heidy. «Ma ei mäletanud, sest mul olid muud mured. Et kuidas täna on, kui ma koolist koju lähen.»
Väike Heidy pidi mõnikord kooli minema ka pärast unetut ööd, mille ta oli veetnud kottpimedas ja külmas õues, et mitte isale jalgu jääda.
«Kui laps öösel visatakse õue, siis sa pead sellega ka toime tulema, et sa oled pimedas ja kuhu minna... Jah, toimus ikkagi väljaviskamine, või siis oli vaja lihtsalt eest ära joosta, sest kui inimene jookseb sulle kirvega järele, siis inimene peab mõtlema kiiresti, kuidas ta ennast päästab.»
Kord visati ka Heidy ema välja ja Heidy jäi majja ning andis tuledega märki, millal isa magama jäi ja ema koju tulla võis.
Selline olukord kestis kuni Heidy täiskasvanuks saamiseni.
«20-aastaselt sain nii kõva mantli, et ma oleksin peaaegu olnud surnute kirjas. Ta peksis mind nii pähe, et olin üleni verine ja sisemine verejooks oli. Oleksin äärepealt olnud teises ilmas. Nii ohtlikuks läks see asi. Siis tegin mina otsuse, et nüüd, emmekene, lähen mina siit pesast välja, aga ma ei saa sind jätta siia üksi.»
«Ma tean, et emme oli väga kurb ja nuttis, sest ta mingil moel armastas oma kallist Oskarit. Tal oli kurb jätta oma abitut meest.»
:format(webp)/nginx/o/2014/12/03/3577793t1h33cd.jpg)
Kui Heidy pääses mustast august, asus ta oma unistusi täitma ja elu lennutas ta suurtele lavadele, imetluse ja tunnustuse maailma. Heidy isaga eluajal enam kontakti ei saanud, aga nüüd, peale isa surma, on ta teinud rahu.
«Kui ma kuulen, et ema või isaga on konfliktid, siis ma olen alati öelnud, et tehke see rahu elu jooksul. Hiljem on raskem teha seda. Aga igalühel on oma aeg, me ei olnud valmis siis tegema seda.»
Heidy ei teagi, kas ta on isale andeks andnud, aga ta sai aru, miks neil oli nii valus.
«Vaherahu tegemine toimus unes, öösel. See oli väga ränk rahu tegemine, aga pärast seda kuidagi ma tundsin, et enam see ei pane mind nii vibreerima ja ei tee rahutuks, et nüüd ma saan juba rääkida sellest. Ja nüüd ma juba suudan rääkida emast ja isast.»