Ameerikamaa R&B kaunitar Toni Braxton ilmutas tänavu oma kuuenda albumi “Pulse”, mis sulab kogu sellesse tohutusse R&B massi, mida lombitagused vist igapäevaselt väljutavad. Kaunis naine, olgu siis natukene tõmmum või natukene heledam, sobib sulnilt liikuma ekraanile ja plaadimasinasse või arvutisse taustaks lõõritama.
Braxton, Beyonce, Rihanna, kui rääkida suuna väljapaistvatest esindajatest, sulavad ühel hetkel kokku nii teolt, näolt kui muusikalt, mistõttu polegi ime, et samal ajal kui eelmainitud ühte rada tallavad, kuulavad massid hoopis Lady Gagat, kes saatusliku naise olemusega õrnade errjabeedaamide taustal kenasti silma paistab.
Braxtoni “Pulse” koondab 11 laulu, üks kaunim, kuid paraku väheütlevam kui teine. Ilu ja lainetel kõikumist jagub, siirast tunnet ja läbielamist välja kahjuks ei loe.
Kui helikandja sobib taustaks mis tahes mediteerimist nõudvale tegevusele, näiteks nõude- või põranda pesemisele, passiks Toni Braxton elavas esituses kõige paremini Las Vegasesse. Seal oleks tema esinemist suurel laval täitsa sobiv jälgida. Kuue Grammy võitja ning üle 40 miljoni plaadi müünud artistilt võiks oodata midagi enamat, kuid samal ajal ei tähenda kumbki fakt pikemas perspektiivis eriti midagi.
Põhimõtteliselt võib ju osta, kuulata ja väga sobival hetkel isegi nautida, kuid tegelikult on sellist R&Bd maailmas juba nii tüütuseni palju, et kui selles leidubki midagi, ei viitsi tülpimusest seda mitte kuidagi üles otsima hakata.