/nginx/o/2014/11/26/3556073t1h6d84.jpg)
Tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häiret (ADHD) peetakse tänapäeval suureks probleemiks, kuid nomaadide ühiskonnas võis hüperaktiivsusest kasu olla.
Hüperaktiivsus aitas nomaadidel ellu jääda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlaste sõnul aitas hüperaktiivsus inimkonnal sõna otseses mõttes ellu jääda, edastab Business Insider.
USA Cornelli ülikooli teadlase Richard Friedmani sõnul elasid nomaadid keskkonnas, kus tuli seiklushimu, impulsiivsus ja muud sarnased jooned kasuks.
Tänapäeval kannatab tähelepanuhäire ja hüperaktiivsuse all umbes viis protsenti inimesi.
«See, mis tänapäeval on haigus, aitas kiviajal ellu jääda,» tõdes Friedman.
Uurija tõstis eile mitu aastat tagasi Keenias Ariaali hõimuga tehtud käitumisuuringut. Selle hõimu liikmetest osa oli paiksed maaharijad, osa aga elasid ikka nomaadide kombel.
Uuriti, kas hõimuliikmetel oli geeni DRD4 7R, mida seostatakse uudsuseotsingute, seiklushimu ning suurenenud toidu ja uimastavate ainete vajaduse kui ka hüperaktiivsuse ja tähelepanuhäiretega.
Ilmnes, et need hõimuliikmed, kellel oli ADHD-ga seotud geen, olid paremini toitunud. Samas selle geenivariandiga põlluharijate kohta see ei kehtinud.
Teadlaste arvates aitas varajasi nomaade just pidev ergas olemine ja erinevate keskkonnatingimuste pidev jälgimine keerulises looduskeskonnas ellu jääda ja hakkama saada.
«Ariaali hõimu nomaadidel oli tähelepanu ühel asjal lühiajaliselt ning nad vajasid pidevalt uut stimulatsiooni. Looduskeskkond on üsna muutuv ja seal tuleb kiiresti kohaneda, muidu võib nälga jääda,» nentis Friedman.
Samasugune ellujäämisstrateegia aga ei aita neid, kes elavad stabiilses keskkonnas, kus on vaja ühele asjale olla keskendunud pikaajaliselt.
Tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire korral on keskendumise ja käitumise raskusi. Selle häire puhul on raske uusi asju õppida, pikaajaliselt suhelda ning tegeleda keskendumist nõudvate tegevuste ja hobidega.
Seda häiret seostatakse eelkõige lastega, kuid seda esineb ka täiskasvanutel. Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul, kuid võivad leevenda.