Aleksi Salmenperä: te ei taha näha õnnelikku soomlast!

Pihla Viitala Foto: Jelena Rudi

Soome filmirežissöör Aleksi Salmenperä valmistab musti komöödiaid omaenese hirmudest ja näeb välja kangesti seda moodi nagu tema kahe viimase filmi peategelased, Juha ja Mikael (vastavalt Ville Virtanen ja Aleksi Korpela). Kõigil neil on kõhn habemes nägu, vaid Aleksi juuksed on väheke pikemad kui näitlejatel.

«Ehk see on mu jaoks selline mehe arhetüüp?» arvab Aleksi ise asja peale. «Võib-olla, et see seondub kuidagi skulptuursete näojoontega, mis mulle meeldivad. Või on tegu mingi alateadliku ettekujutusega, kuidas mees peab välja nägema.»

Teisipäeval, 10. augustil oli kinos Sõprus Aleksi kolmanda täispika filmi «Paha pere» Eesti esilinastus. Kohal viibisid Aleksi ise ning filmi naispeaosatäitja Pihla Viitala. Pärast filmivaatamist rääkis Aleksi hubases vanalinna restoranis Elu24'le, mida ta arvab oma filmidest ja elust üldse.

Sinu filmid vaatlevad mehe rolli perekonnas. Kommenteerid?
Ma isa sain isaks 25-aastaselt filmikoolis õppides. Mul on kolm last, 11, 7 ja 4 aastat vanad. Olen jälginud enda isaks olemist ja perekonnapea rolli ühiskonnas, mis tundub, on nagu kadunud või kadumas. Ei teata enam, milline mees oleks hea mees. Kas selline, kes otsustab ja korraldusi annab või selline, kes üritab olla midagi muud, kui mehed vanasti olid. Mu filmid sünnivad minu enda tähelepanekutest, kogemustest ja tajudest. Ikka avastan endast mingi ebakindluse või hirmu, millest võiks tulla lugu. Tahan filmides uurida, kuidas võiks mõni minu hirm tõeks saada halvimal võimalikul moel. «Paha pere» näitel avastasin ma endast sellise manipuleeriva isa, kes üritab otsustada oma lapse elu üle. Aga laps on ju päris inimene ja tal on õigus oma lahendustele. See pool minus mulle üldse ei meeldinud ja ma tegin sellest loo. Milline oleks see äärmine situatsioon, kus isa peaks vahele astuma? Ise küll parimat tahtes, kuid ometi vaimset vägivalda kasutades. Niisiis, ma võtan mingi omaduse iseendast, mis mulle ei meeldi ja liialdan seda. Sellest sünnibki karakter.

Niisiis ei analüüsi sa oma filmide loomisel mitte niivõrd ühiskonda, vaid iseennast.
Nojah, aga ma elan ühiskonnas ja see peegeldub filmides automaatselt. Käitumismudelid on mul ju ühiskondliku hinnangu poolest ette antud: milline ma peaksin olema või kuidas käituma. Pool sellest tuleb geenidest ja pool keskkonnast. Siiski ei juurdle ma ühiskondlike nähtuste — näiteks töötuse – üle, ajend tuleb ikka seestpoolt. Kui ma «Mehe tööd» tegin, eks siis sõbrad teadsid, et ma olen sellest filmi tegemas ja nad jutustasid mulle lugusid: näe, meie suguvõsas oli kah üks selline tüüp. Mõni oli juba mitu aastat niimoodi kügelenud ja kodus teinud nägu, et käib tööl. Mehed ei julgenud kodus rääkida, et jäi töötuks ega suuda peret ülal pidada. Äärmuslik juhtum on muidugi Jaapan, töökultuse ühiskond. Tokio lähedal on üks mägi, kuhu igal hommikul tuleb karjade kaupa mehi, ülikonnad seljas ja portfellid käes, nad kõnnivad seal terve päeva ringi ja lähevad õhtul jälle koju. See töökultus ja arusaam, et inimese väärtus tuleb tööst, mida ta teeb, viibki halvimal juhul selliste asjadeni.

Oled sa ise sellise töötusepaine alla kannatanud?
Ei, mitte sel moel. Aga filmitegija jaoks on see paine olemas, sest tulevik on alati nagu valge udu. Kui on kolm last ja abikaasa teeb samuti filme nagu mul, siis on kogu aeg selline väike hirm –ei tea, kuidas hakkama saada, kui midagi untsu läheb. Aga haiglaseks ei ole asi läinud ja suuri valesid, nagu filmis, pole kah vaja olnud. Mul on selline teooria, et panen oma meespeaosalisi proovile neis asjades, kus ma ise kardan läbi põruda. Ma tahan uurida, mis minuga kõige halvemal juhul juhtuda võiks. Kui ma sellest olen filmi teinud, siis võin loota, et ma ise omas elus seda teed ei lähe.

Nii Mikaelil kui Juhal on suhtlemisprobleemide: nad ei suuda lähimate inimestega rääkida oma hirmudest ja tunnetest. On see just soome mehe või üldse meeste probleem?
Mu meelest ei ole see vaid soome meeste häda, vaid üldinimlik. Teistele võib küll nõu anda, aga enda probleemidest on raske rääkida. Ma ei usu, et soome mehed lõppude lõpuks need kõige tummemad on, rääkimispuuet esineb kõikjal. Lihtne on sõbrale nõu anda, aga kui pead ise rääkima, siis on suu lukus. Olen kogenud, et see on kohutavalt raske. Siin kerkib selline imeline auküsimus: ma põhjustan ebameeldivusi. Kui probleemid enda sees hoida, ette kujutada, et kõik läheb kuidagi mööda, siis ei pea perele muresid põhjustama. Nõrkuse näitamine on raske. Suudan seda kujutada filmis, kuid kogen sellist raskust ka oma elus.

Mikale ei suutnud inimese tasemel kommunikeeruda oma pereliikmete, Dani, Laura ega Tildaga. Siiski rääkis ta täitsa vabalt sellest Kari ja Erikuga, kes tema pereringi ei kuulunud. Miks?
Võõrastele on lihtsam rääkida, sest siis on asi kuidagi teoreetiline. Kui lähed asjaosalistega sellest rääkima, siis tuleb ilmsiks, et see mu hirm ongi tõeline. Sa korrutad endale: see ei ole nii, see ei ole nii… aga kui asjaosalisega räägid, siis sa muudad oma hirmud tõeks. Ma usun, et ise suudaksin oma probleemidest võõrale rääkida, justkui hüpoteetiliselt, nii on lihtsam. Aga otse asja kallale minnes võib selguda, et just nii ongi, nagu sa oled kartnud ja seda tahad ju vältida.

Kari ja Eriku vahe on selles, et vana sõber Kari annab nn halba nõu, mille järgi on lihtsam küll käituda. Eriku nõuande järgi käitumine on keerulisem ja nõuab Mikaelilt vaprust.

Kõigis sinu filmides keerleb sõlmitus seksuaalsuse ja/või armastuse ümber: ühes samasooliste armastus, teises prostitutsioon, kolmandas intsest. Tundub, et kasutad seksuaalsust tööriistana, millega pere-elu probleeme lahti murda.
Need tabud on kui lakmuspaber, mis aitab probleeme avada. Intsest ei ole ju «Paha pere» teema, see eksisteerib vaid Mikaeli peas. See ei ole film instestist, vaid võimest lahti lasta ja loobuda, lasta lapsel ise oma asjade üle otsustada. Ma tahan leida midagi sobimatut, midagi, mis vaatajat vaevama jääks, mis ei oleks lihtne, aga ma üritan seda teha sellises vormis, et välja ei tuleks mingi krüptiline kunst-film. Selliseid asju peavad minu meelest kunstnikud käsitlema. Meile on antud luba lugusid jutustada, ebamugavatest asjadest rääkimine on meie kohustus.

Dani-Kari suvilastseenis näeme läbi ukseava seinal rippuvat mõõka (ja me teame, et Dani on vehkleja) ja mõni minut hiljem vedelevad Kari kolm sõrme maas – kust ta ennd üles korjab ja endale suhu topib. Mu meelest oli see filmi parim nali.
Nojah, paljud ei saa sellel naljale pihta ja imestavad, miks selline koht üldse filmis on. Aga see näitab, et kui oma räpased sõrmed teiste asjadesse toppida, siis jääd neist ilma. Ja siis pead need maha raiutud sõrmed ise endale suhu toppima. Teiseks soovisin selle stseeniga vaataja korraks üles raputada, et – film on ju küllalt klaustrofoobiline – ta oleks valmis viimase osa vaatamiseks ja mõistmiseks. Berliinis näiteks naerdi selle koha peal kõige rohkem, aga Soomes sugugi mitte.

Eestis öeldakse: Eesti film on nagu oma sitt, ikka vaatad. On su meelest olemas selline asi nagu «soome film»?
(Aleksi jääb pikalt mõttesse) Hmm, ei ole vist. Vähemalt mitte sel määral, kui peaks olema. Aki Kaurimäki kõrval võiks olla viis muud tegijat, samamoodi tähenduslikud, oma karjääri ja oluliste filmidega. Soomes proovitakse väheke seda ja teist, katsetakse, kas nii võiks läbi minna. Tehniline tase paraneb kogu aeg, aga filmide sisu mitte eriti. Need on soome filmid, mitte Soome filmid, nagu näiteks on Taani filmid olemas. Mu meelest soomlased väheke liiga palju kardavad ja mõtlevad, kuidas läbi lüüa ja publikule meeldida.

Aga miks peetakse Eestis «soome filmi» all tihti silmas pikkkade staatiliste kaadritega rõhuvaid filme õnnetutest ja valesti mõistetud inimestest. Siia alla kuuluvad muidugi Aki Kaurismäki tööd, Aku Louhimiehe ja ka sinu filmid.
(Naerab mõnuga) Heh, te tahate meid niisugusena näha. Ma arvan, et kui maad ja rahvad on nii lähedal nagu meil, siis soomlaste raskusest jutustavad lood on siin huvitavamad. Ei taha te näha, kuidas soomlane laulab ja tantsu lööb. Te tahate näha soome realismi ja tõelisust. Ja tihti ongi soome tõe ja reaalsuse kujutamine ahistav. Rootsis tehakse kergeid suveöökomöödiaid, see on neile loomuomane. Kui soomlane sellist populaarset komöödiat tegema hakkab, tuleb sellest miski käkk. Ei õnnestu see soomlastel. Te ei näegi teiste žanrite soome filme, sest need on halvad ja välismaale ei pääse. Ilmsesti soome filmitegijatel õnnestub paremini ahistavate asjadega töötamine. Ma olen enda meelest jälle suur komöödiategija. Vastandina näiteks Louhimiehe Akule, kes teeb puhast draamat ja Akil jälle on oma stiil, kus on ka sooja komöödiat seas.

Eesti filmidest jälle ei tea mina suurt midagi. Veiko (Õunpuu) filmidest olen kuulnud, aga mitte näinud ja nüüd just kohtusin Serbias Jaak Kilmiga. Aga samas tuleb tunnustada, et ei tea ma ühegi maa filmidest midagi, Eesti pole siin erand. Filmide koha pealt olen ma päris harimatu. See on teadlik valik. Ma tahaksin pigem ratta uuesti leiutada, kui seda edasi arendada ja varasemaid tegijaid matkida. Seepärast ma liiga palju filme ei vaatagi. Alati kui ma loen head raamatut või vaatan head filmi, siis see mõjutab mu järgmise filmi ideid ja see mulle ei meeldi. Ei meeldi see tunne mulle, et mind on manipuleeritud midagi nii või naa tegema.

Lõpuks: mida sa tead või arvad Anu Saagimist?
Tema on soome disaineri Risto-matti Ratia naine, aga ma ei tea, kas nad on lahku läinud või ei. Ta on üks avaliku elu tegelane. Kaunis naine. Aga ma ei tea, millega ta üldse tegeleb ja kas tal amet kah on. Aijaa, aga ma olen temaga kohtunud! «Mehe töö» esilinastusel oli ta seda esitlemas ja siis ma teda vilksamisi nägin. Ja ta oligi blond kaunis naine!