Ja siis kuulsingi seda kohutavat uudist. Kogu Eestimaad vapustanud uudist. Läbi Politseipargi toimetuse poole kõndides lihtsalt nutsin. Ma ei tea, kas mind jahmatas tõik, et nüüd oli ka meie pisike riik jõudnud koolitulistamise jubedasse nimistusse või hoopis see, et tulistaja oli vaid 15-aastane.
Täpselt sama vana kui minu poeg. Täpselt sama vana, kui paljude minu tuttavate lapsed. Lapsed, kelle suust olen justkui möödaminnes kuulnud, kui vastikud on mõned koolitunnid. Kui vastumeelne on mõnel varasel, pimedal ja külmal hommikul kooli minna. Ma pole kunagi küsinud miks. Miks? Sest mul pole aega. Mul on kiire. Mul on kohutavalt kiire, et jõuda enne tööleminekut jooksuringile, maniküüri või kokkusaamisele «väga oluliste inimestega». Tegelikult on mul kiire ka pärast tööpäeva, sest tõttan spaasse, kostüümiproovi või coctail party`le.
Tol koledal päeval läksin koju. Minu poeg oli kodus haige. Ta ei teadnud veel, mis oli tol päeval juhtunud ühes Viljandi koolis. Rääkisin talle juhtunust. «Ta ei teinud seda ilma põhjuseta,» ütles minu poeg napilt. Ma ei uskunud oma kõrvu ja küsisin, mida ta sellega mõtleb. «Keegi pole nii loll, et astuda sellist sammu ilma põhjuseta,» täpsustas ta. Olin vait. Olin päris pikalt vait, sest ma ei julgenud rohkem küsida.
Ma küsin iga päev oma lapselt: «Oled sa söönud?» või «Kas sul on koolitööd tehtud?» või «Miks sa trenni ei läinud?» Ma ei küsi kunagi oma lapselt: «Kas sul on kõik hästi?» või «On sul muresid?» või «Kas ma saaksin sinu heaks midagi teha?» Miks? Tobe kuidagi. Mis probleeme saab ikka ühel 15-aastasel olla, kelle hinded on korras, kõht täis, riided seljas, taskuraha ja toredaid sõprugi piisavalt. Mul polnud tema vanuselt oma vooditki, toast rääkimata. Tal peab kõik korras olema!