Ränduriverega Ilmar Taska: tähtis on tunda hetke väärtust

Ilmar Taska. Foto: Elukiri

Maris Balbat, Elukiri

Ilmar Taskat teavad eestlased eeskätt Kanal2 loojana ja filmitegijana. Eestis on tema filmidest linastunud kinos või teleekraanil “Täna öösel me ei maga”, “Back in the U.S.S.R.”, “Küünlad pimeduses”, “Paul Wunderlich”, “Out of the Cold”. Pärast Moskva filmikooli lõpetamist oli ta Tallinnfilmi filmide ““Hukkunud Alpinisti” hotell” ja “Võõras” toimetaja.

Suve hakul liikus muidu põhiliselt Los Angeleses elav Ilmar Taska järjekordselt Tallinnas. Endine kolleeg Tallinnfilmi päevilt oli meeleldi nõus intervjuud andma.

Mis asjus sa seekord Eestis oled?

Tulen siia alati rõõmuga, kui tekib natuke vaba aega, siin on ju mu kodumaa, kuigi olen sündinud Uuralites, kus mu vanemad ei viibinud sugugi omal vabal tahtel.

Elu on viinud mind erinevatesse kohtadesse, viimati lavastasin ühe näidendi Londonis. Kui see lavastus sai valmis, tekkis paus ja tore oli jälle Tallinna tulla ja siin olla.

Teiseks valmistasin siin ette oma viimase filmi näitamist. See on Ameerika-Hispaania- Itaalia ühistöö, mis esilinastub augusti lõpul Solarise kinos. Filmi nimi on “Hirmu tiivad”, see on õudukas olevustest, kes toituvad inimhingedest. Augusti lõpul tulen seoses selle filmi esilinastusega uuesti Tallinna. Seekord olin siin paar nädalat – vahepeal käisin Cannes’i festivalil.

Oled elanud ja töötanud maailma erinevates paikades. Kuidas see nii on läinud?

Pärast Moskva kinoinstituudi lõpetamist armusin rootslannasse ja abielu temaga viis mind 1978. aasta detsembris Rootsi. Hiljem, viie aasta pärast sain stipendiumi Rootsi filmiinstituudilt ja Ameerika-Skandinaavia Ühingult ning see viis mind Ameerikasse. Tegin aastaid tööd Los Angeleses, olin tootmisjuht Fries Entertainmentis, hiljem produtsent Largo Entertainmentis / XXth Century Foxis.

Mõni aasta tagasi olin seotud filmiga, mille järeltöötlus tehti Roomas. Pärast seda kutsuti mind lavastama filmi Argentiinas, seejärel Kesk-Ameerikas. Tegime ettevalmistused ära, aga siis sai seoses pangakriisiga raha otsa, nii et see film ei ole veel käiku läinud.

Nüüd olin seoses teatrilavastusega pool aastat Londonis.

Ei tea, kuhu elu mind jälle viib. Nii et mõnes mõttes elan nagu mustlane, aga usun, et selline kohanemisvõime arendab intelligentsust. Sugugi kõik inimesed ei saa vastu võtta väljakutseid, mis lennutavad neid maailma erinevatesse paikadesse. Aga nende väljakutsetega näeb palju, õpib palju, saab palju kogemusi.

Oled sündinud 1953. aastal väljasaadetute peres Kirovis. Su vanaisa, eesti nahakunsti grand old man Eduard Taska suri nõukogude võimu poolt arreteerituna 1942. aastal. Välja saadeti ka ta naine ja kolm poega, kellest Enn Taska oli sinu isa. Millal tagasi saite?

Olin kahe ja poole aastane, kui asumiselt tagasi Eestisse pääsesime. Võib-olla sealsest külmast kliimast on pärit minu külmakartus, ma eelistan sooja ilma. Õde Marje sündis kohe pärast meie tagasijõudmist Eestisse.

Kui palju takistusi tekitas sinu pere väljasaadetu-staatus hiljem su õpinguis ja töös?

Ma arvan, et see oli ikkagi mingi must plekk. Kuid kuna selleks ajaks, kui ma läksin ülikooli, Moskva Kinoinstituuti, olid vanemad juba rehabiliteeritud, siis see fakt võib-olla igalt poolt läbi ei jooksnud. Sellest ei räägitud, sellega ei kiideldud. Mingil ajal Moskva VGIK-is tuli see minu meistriga jutuks: et mu vanaisa oli kunstnik ja postuumselt rehabiliteeritud. Aga põhimõtteliselt ei olnud see enam takistuseks. Samas jätab see psühholoogiliselt ikka mingi jälje.

Abiellusid varakult, poeg Kris sündis, kui olid 19-aastane üliõpilane.

See läks kõik kuidagi väga kiiresti ja juhtus hirmus vara. Olin ikka väga noor isa. Muidugi on hästi tore, et Kris on olemas. Noore isa ja poja suhtes on ka huvitav vendlusmoment. Aga ma arvan, et on siiski õige, kui sa oled lapsesaamise ajal väljakujunenud inimene.

Krisi emaga ei elanud te kuigi kaua koos?

Ei elanud jah. Mina õppisin sel ajal Moskvas ja kui ma oleksin ülikoolist ära tulnud, oleksin sõjaväkke sattunud. Pealegi oli Moskva Kinoinstituut väärt ülikool ja ma ei soovinud seda pooleli jätta. Ja Krisi ema leidis endale uue mehe.

Oma järgmise, rootslannast abikaasaga tutvusid Moskvas?

Jah, ning kohtusime hiljem ka Tallinnas. Kuna ta valdas vene keelt, käis ta siin turismigruppidega. Põhitöökohaga oli ta Stockholmis oma regiooni kultuurijuht.

Moskvast naasnud, töötasid sa kolm aastat Tallinnfilmis toimetajana. Kas Rootsi emigreeruma sundis sind siinse elu nõmedus või eeskätt siiski armastus oma rootslannast abikaasa vastu?

Nõukogude Liidus oli kurb see, et ei lastud reisida. Kui oleks saanud liikuda, oleks kujunenud laiem silmaring ja poleks tundnud end ahistatuna.

Armastus loomulikult ei tohiks olla seotud praktiliste eesmärkidega, aga samas kõik meie tunded, mõtted, soovid ja ihad on omavahel seotud.

See, et mu naine tuli väljastpoolt ning esindas teist kultuuri ja teistsugust maailma, oli muidugi üks põhjusi, mis tegi ta huvitavaks. Erinevused mõnikord tõmbuvad. Kui me juba abielus olime, viibis ta vahel siin, ta võttis ennast töölt lahti ja siis me reisisime koos, kuhu tookord lubati: Krimmis, Moskvas ja Ungaris. Hiljem ei olnud tal siin mingit töövõimalust ja ta leidis, et peab Rootsi tagasi kolima. Mulle oli see olukord ka tegelikult põnev ja huvitav, kuigi mul ei oleks olnud seal algul mingit tööd. Ma pidin keelt õppima ja nagu see ikka on – ega meid keegi kusagil oota.

Siin tekkis rootslannaga abiellumisest ka nagu mingi väike poliitiline pitser peale. Välja mind ei kutsutud ja midagi päris hirmsat kunagi ei juhtunud, aga ma tundsin, et olukord on muutunud.

Kui andsin sisse avalduse naisele külla sõitmiseks, siis seda algul ei rahuldatud. Hiljem tegid Rootsi ja NSV Liidu välisminister kokkusaamisel lepingu, et perekonnad võivad koos elada. Olukord muutus päevapealt, 1978. aastal sõitsin Rootsi naise juurde. Sealt läksin siis hiljem edasi Ameerikasse.

On juba kord nii, et kui selle rahvusvahelise eluga harjunud oled, siis see jääbki külge. Meie maailm on nii väike.

Rootsis tegid telesaadet “Naabermaa Eesti”. Kust te pildimaterjali saite?

Tegime seda saadet koos Tiiu Thoreniga. Materjali saime Tallinnfilmist ja ETV-st. Osa materjali saadeti meile Gosteleradio kaudu, see oli kohati vene keelde dubleeritud, selle saatsime tagasi.

Kas sul oli Rootsis kokkupuutumisi ka sealsete Eesti kunstiinimestega?

Mitte kuigi palju. Aga natuke ikka oli, näiteks tutvusin Ilmar Laabaniga, kellega oli huvitav suhelda.

Ingmar Bergmani sa ei näinud?

Ei näinud, küll aga nägin ta teatrilavastusi. Ja tutvusin teise väga huvitava Rootsi filmirežissööri Roy Anderssoniga, kes on sama eriline lavastaja kui Bergman, kuigi ta ei ole nii laialdase populaarsusega.

Kas õppisid rootsi keele ära?

Õppisin küll, jah. Nüüd ta on ajapikku kehvemaks jäänud, aga vahepeal rääkisin seda ladusalt. Kui tahad maa elus osaleda, on keeleoskus vältimatu, eriti kui tahad osaleda kultuurivaldkonnas. Töötasin kahe teatrigrupiga Nordstjärna ja Remote Control Productions ning tegin koostööd Sonetfilmiga. Olin stuudio juhi Gunnar Bergströmi stsenaariumi konsultandiks ka esimestel Ameerika-aastatel.

Ameerikas töötasid filmitoimetaja, stsenaristi ja produtsendina. Tegid seal dokumentaalfilmi “Hollywoodi legendid”. Kas filmistaarid on huvitavad inimesed?

Väga huvitav oli rääkida vanemate staaridega, kes ei muretsenud enam oma karjääri pärast ja võisid jutustada põnevaid fakte filmimaailmas juhtunust. Näiteks Catherine Hepburn, Gregory Peck või režissöörid John Huston ja Alan Pakula. Neli Oscarit võitnud intelligentne ja nooruslik Catherine Hepburn rääkis, kuidas ta vara hommikul enne võtet ärkab hirmuga, et äkki pole ta täna piisavalt hea. Ehk tagas see nõudlikkus enda suhtes ka suured saavutused?

Nooremad tähed niisugustest asjadest ei räägi, nad tahavad jätta endast nii hea mulje kui võimalik. Nad osalevad konkurentsis, seega on väga ettevaatlikud: keegi kellegi kohta halvasti ei ütle. Kõik inimesed on suurepärased ja kõik filmid on imehead! Sest kunagi sa ei tea, kellega sa veel pead koostööd tegema ja kuhu elu sind viib.

Mis sa arvad, millised sinu isikuomadused on teinud võimalikuks su mitte just tavalise karjääri?

Võib-olla ühtpidi uudishimu ja ehk ka teatud sisemine rahutus, mis peab ilmselt olema inimesel, kes tahab tegeleda loometööga. See on andnud mulle võimaluse uutes kohtades pea ees vette hüpata ja võtta ette mõni uus projekt uuel maal, uute inimestega.

Viimane film, mis nüüd Tallinnas ekraanile jõuab, on õudusfilm. Teatrilavastus, mille Londonis tegin, on ulmeline armastuslugu kloonitud inimestest. Olen teinud elus väga erinevaid asju. Ma õpin pidevalt ja omandan uusi oskusi. Filmi juures oli väga huvitav töö eriefektidega. Arvutianimatsiooniga tehtud kaadrid tuli kokku sulatada realistliku pildiga ja füüsiliste efektidega. Selles mõttes oli see mulle huvitav õppimisvõimalus. Võtan niisuguse pakkumise alati rõõmuga vastu.

Vahepeal olid siiski seotud ka tööga Eestis. Aastail 1993-1998 olid hõivatud Kanal 2 loomisega. Miks sa sellest loobusid?

See ei olnud loobumine. Mingil hetkel ma tundsin, et see on nagu igavene, lõppematu töö: ükskõik, kas on jõulud või lihavõtted, sa ikka istud ja vaatad, kuidas saatepäev jookseb, kas pilt on selge ja mida konkurendid teevad.

Kui sul on üks konkreetne projekt, siis sa teed selle valmis ja selle järel on puhkus. Seal nii ei olnud. Teiseks oli väga raske tegutseda ajal, mil reklaamikäive ei olnud veel suur ja telekomi saatjate hinnad olid väga kõrged, mis ei andnud võimalust kasumit saada. Ja lõpuks – see asi sai nagu valmis, juba töötas, ning minu osalus ei olnud enam niivõrd vajalik. Pealegi oli Kanal 2-s mitmeid väga tublisid kolleege, kellest paljud on ikka veel seal tööl, ja nad saavad täiesti ilma minuta hakkama. Ka poeg Kris jäi sinna. Nüüd on seal väga hea juht Urmas Oru. Minu ränduriveri lõi jälle välja ja ma tundsin, et on õige aeg elus edasi liikuda. Samas oli ka kohe ootamas üks Ameerika-Vene koostööfilm.

2004. aastal tulid siia tegema filmi “Täna öösel me ei maga”. Kas selle lavastajaks kutsus sind poeg Kris, kes oli filmi üks stsenariste ja produtsent?

Jah, ta arvas, et võiksin mängufilmi lavastajana kätt proovida, seni olin teinud režissöörina dokumentaalfilme. See oli jälle huvitav kogemus.

Tegite seda filmi ilmselt entusiastlikult. Kuidas mõjus kriitika, mis ei olnud filmi suhtes eriti heatahtlik?

Ikka kurvastab, kui kampaaniat ei korralda mitte niivõrd kriitikud, vaid konkurendid. Eks see tants rahakatla ümber käib alati. Ma olen õppinud filmiteadust ja -kriitikat, siis vaatasin, kui kerge on kritiseerida. Lihtne ja kerge on mõista midagi või kedagi hukka. Nüüd suhtun ka ise teiste režissööride töösse vähem kriitiliselt. Igasugusel pingutusel, mille tulemusena midagi valmis saab, on mingi väärtus.

Sa oled öelnud, et filmil peab olema staar. Aga kas staar saab tagada filmi õnnestumise?

Ei pruugi. Aga see staarikultus on kahjuks läinud aina hullemaks, nägin seda äsja Cannes’i filmiturul. Et inimesi kinno meelitada, on suur kasu sellest, kui kaasa teeb näitleja, keda natukenegi teatakse.

Kui üks noor andekas Eesti režissöör tahaks Hollywoodis filmi teha, siis kas see üldse oleks mõeldav ja mida ta peaks selleks tegema?

Üks eesti filmitudeng, minu endine assistent Tanel Toom võitis hiljuti tudengifilmi Oscari. Kõik on võimalik, tänapäeval on kõik uksed lahti. On võimalus õppida rahvusvahelistes filmikoolides. Mul on õnnestunud Hollywoodis töötada nii produtsendi, stsenaristi, arendusjuhi, tootmisjuhi kui lavastajana. Olen seal teinud tööd ka filmikunstniku ja monteerijana. Kõik on võimalik. Süsteem on keeruline, aga proovida tasub.

Oled väga leebe ja tolerantne inimene. Kuidas sa suudad ennast teatris ja filmis lavastajana maksma panna?

Jah, mulle on ette heidetud, et olen liiga sõbralik, aga kui on vaja, olen ka nõudlik. Ma ei usu, et režissöör peaks olema diktaatorlik. Filmiloomise protsess on ikkagi kollektiivne, siin on väga tähtsad ka näitlejad, operaator, monteerija, kunstnik. Tallinnfilmis töötasin Grigori Kromanoviga, temal oli vaja ka teiste arvamust, ta ei otsustanud kõike üksinda. Väga tähtis on leida endale hea meeskond ja hea stsenaarium. Muidu võid kõike väga hästi teha, aga kui ikka ei ole tugevat kirjanduslikku alust, siis ei aita miski. Lugu on tähtis. Olen ise seda mitu korda kogenud.

Elad praegu Los Angeleses, aga oled elanud ka Pariisis, Roomas, Londonis, Budapestis. Mis sind ringi rändama ajab?

Ma elan igal pool, kus projekt parajasti on, kus tööd pakutakse. Eestis meeldib mulle väga olla suvekuudel, sügisel ja talvel olen hea meelega Los Angeleses või kusagil soojemas kohas. Aga kui Eestis on mingi huvitav projekt või pakkumine, siis olen rõõmuga siin. Sõpru ja tuttavaid on kõikjal, aga tihtipeale pean liikuma vastavalt oma tööle ja vajadustele.

Sinu marsruudid on kulgenud põhiliselt Ameerikas ja Euroopas, eksootilisemates maades sa ei ole vist eriti käinud?

Olen küll. Eriti meeldib mulle Kaug-Ida. Kaks korda olen käinud Jaapanis. Indo-Hiinas meeldib mulle Vietnam, ka Kambodža. Väga tore oleks teha mõni projekt idamaades, näiteks Singapuris või Tais.

Kas oled reisidel sõlminud huvitavaid tutvusi?

Jah. Reisimine laiendab sõprusringi. Ma arvan, et huvitavaid inimesi, isegi
hingesugulasi või karmainimesi, nagu öeldakse, kohtame maailma erinevates paikades, nad ei pruugi olla ainult Eestis – meil on ikkagi üks planeet, üks maailm.

Kui sa peaksid eluväärtused ritta panema, siis mis oleks sul esikohal?

Tähtis on olla õnnelik, ükskõik kus kohas, tunda hetke väärtusi. Tuleb osata hinnata seda, mis on olemas, mis on käepärast – seda tihtipeale ei suudeta, ei osata. Ka mina alati mitte. Teeme plaane, elame mõtetega tulevikus, selle asemel et olla rahul ja õnnelikud olevikus – hinnata vestlust huvitava kaaslasega, koosolemist armastatud inimesega, nautida head toitu või ükskõik millist elamust. Mulle meeldib isegi istuda rongis või autos ja vaadata liikuvaid pilte akna taga. Peame suutma leida elu väärtusi seal, kus on huvitav, kus on midagi kogeda, teha, luua...

Mis on see, mis võib sulle põhimõtteliselt kättesaamatuks jääda?

Ma loodan, et sellist asja ikkagi ei ole. Olen alles viiekümnendates eluaastates, loodan, et ehk on veel kõik võimalik. Vaatan, kuidas Clint Eastwood kaheksakümnendates elab huvitavat ja loomingulist elu. Kui ma parasjagu filmiprojekti ei tee, siis kirjutan, loen või naudin elu. Me kogu aeg taastoodame ennast, rakud ju uuenevad. Kui me ei lähe kaasa rutiini, vananemisstressiga või stagnatsiooniga, vaid hoiame ennast elavate, kõike jõudvate ja vitaalsetena, siis on ilmselt võimalik noor olla igavesti!

Kui inimene rändab pidevalt ringi, siis oleks ilmselt hea, kui oleks üks kindel linn ja varjupaik, kuhu oleks alati hea tagasi tulla. Kus on sinul selline paik?

Neid on mul paar tükki. Need on mu enda ja ema kodu Tallinnas, õe kodu Malmös ja poja kodu Haapsalus. Väga tore on seal reiside vahel olla. Ja väga võimalik, et ma ikka proovin endale ka püsivamaid juuri ajada, püsivamat lahendust leida.

Kas sinu elus on olnud mõni väga tähtis naine?

Kõik on olnud väga tähtsad. Mina olen kõikide oma kunagiste naistega heades sõprussuhetes. Leian, et kui sa oled olnud kellegagi intiimses sidemes, siis on sellel oma tähtsus, hea suhtumine jääb. Muidugi, kui ma olen kellegagi koos, armastan teda ja võtan teda tõsiselt, siis kahvatuvad kõik eelmised. Kui sõprus nendega säilib, siis ma leian, et mul on väga vedanud.

Oled vist põhiliselt suurlinnade inimene, sa vist kusagil metsamajakeses ei elaks?

Ma olen küll mõelnud, et kunagi, kusagil võiks olla kuskil maal üks lehm, üks kana ja üks lammas, keda ma kindlasti ära ei sööks. Aga niikaua, jah, kui suurtes linnades põleb elekter, kui säravad eredad tuled, on seal ka eredaid aistingud. Ma olen ikka seal, kus mängitakse teatrit, ooperit, balletti, kus on parimad kontserdid, näitused ja filmifestivalid. Kultuur, mitte ainult selle loomises osalemine, vaid kultuuri tarbimine ja vastuvõtmine, on mulle üks olulisemaid asju.

Ilmar Taska

sündinud 21. mail 1953. aastal Kirovis väljasaadetute perekonnas.

1976. aastal lõpetas Moskva Kinoinstituudi filmiteadlasena.

1976–1978 töötas Tallinnfilmis stsenaariumide toimetuskolleegiumi liikmena.

1978. aastal emigreerus Rootsi, kus tegi telesaadet “Naabermaa Eesti” ja dokumentaalfilmi saksa kunstnikust Paul Wunderlichist.

1985. aastal asus elama Ameerikasse, kus tegutses stsenaristi, produtsendi ja toimetajana.

1992. aastal oli filmi “Back in the U.S.S.R.” produtsent ja kaasautor.

1993 Eesti-teemalise telemängufilmi “Küünlad pimeduses” (režissöör Maximilian Schell) produtsent.

1993–1997 tegutses Kanal 2 loomise ja arendamisega.

1999 oli Eestis filmitud “Out of the Cold” (režissöör Aleksandr Buravsky) kaasprodutsent.

2004 mängufilmi “Täna öösel me ei maga” režissöör.

2009 lavastas Londonis Courtyardi teatris Tony J. Williamsi näidendi “Armastuse jõud”.

2009 Ameerika-Itaalia-Hispaania filmi “Hirmu tiivad” (varasema pealkirjaga “Sinu riik tulgu”) režissöör.