/nginx/o/2014/09/22/3369493t1h1642.jpg)
«Peterburi lähedal lastekodus filmides nägin, kuidas lapsed saavad väga hästi aru, et neid toetades ostavad ärimehed endale puhast südametunnistust,» rääkis režissöör Ilmar Raag. «Olin ise tunnistajaks, kui lastekodu kasvandikud ütlesid ära võimalusest hobustega ratsutada.»
«Ma ei tule tagasi» võtetel sõitis Ilmar Raag oma rahvusvahelise filmigrupiga mööda Venemaa, Kasahstani ja Valgevene maanteid. Tulemuseks film, mida on näidatud juba kümnetel festivalidel ja mis saanud auhindu USA-s, Venemaal ja Hollandis.
«Käisime läbi mitmeid lastekodusid, ja ma võin öelda, et meil levinud arvamus, et Venemaa lastekodud kujutavad endast midagi koledat, ei vasta tegelikkusele. Jah, mõnede lastekodude fassaadid näevad koledad välja, aga sees on tehtud remont, lapsed ei mõju kuidagi orbudena, nad riietuvad moodsalt, kannavad teksapükse ja firmamärkidega riideid,» rääkis Raag oma muljetest. «Pea kõigil lastekodudel on sponsorid, niisugused ärimehed, kes on veendunud, et annetades lahkelt lastekodu jaoks teevad nad Jumalale meelepärase teo ja satuvad pärast surma paradiisi. Lapsed aga saavad siiski väga hästi aru, et selle ennekuulmatu heldusega ostavad ärimehed endale puhast südametunnistust. Ma olin ise tunnistajaks, kui lastekodu kasvandikud ütlesid ära võimalusest hobustega ratsutada.»
«Samal ajal hakkad nende lastega suheldes mõistma nende sõnavara,» märkis Raag. «Ma kuulsin tihti väljendit, et pärast lähme me vabasse ellu. Tuleb välja, et lastekodu, nii hea kui seal ka poleks, ei tähenda nende jaoks ikkagi vabadust.»
Loe intervjuud režissööriga siit.