Puhas müstika

„Videviku saaga – päikesevarjutus“. Foto: promo

„Videviku saaga – päikesevarjutus“
Osades Kristen Stewart, Robert Pattinson, Taylor Lautner, Bryce Dallas Howard.
Lavastanud David Slade.
2 tundi ja 4 minutit.
Hinnang – endiselt väga nõrk.
Vaata kinode kavasid siit.
 

Natuke üle poole aasta on möödas ja jälle möllavad meie kinodes päikese käes sätendavad vampiirid ning indiaaniverd ja -päritolu paljastatud lihaseliste ülakehadega libahundipoisid, kelle vahel kurseerib endiselt otsustusvõimetu teismeline tüdruk.

Neile, kellele sissejuhatus jäi pisut ebaselgeks, teadmiseks, et jutt käib noorema publiku seas ülimalt populaarseks kujunenud „Videviku saaga“ kolmandast osast, mida võib nüüd suurel ekraanil kaeda.

Lugu jätkub enam-vähem sealt, kus see pooleli jäi. Bellat (Kristen Stewart) ähvardab endiselt suur oht, mille põhjustaja on vampiir Victoria (Bryce Dallas Howard), kes vandus kättemaksu neiu kallimale Edwardile (Robert Pattinson) tema armastatu tapmise eest.

Seekord on kurikaela neimaplaan märksa keerulisem ja suurejoonelisem kui kunagi varem, sest sellesse on kaasatud armee noori ja vihaseid vastsündinud vampiirihakatisi. Vaenujalal olnud vereimejad ja libahundid peavad oma jõud ühendama, et probleemile lahendus leida. Ei pea vist mainima, et lihtne see ei ole.

Peale selle seisab Bellal ees keskkooli lõpetamine, mille kõrval kõik muud mured peaksid tunduma tühised. See on otsus, mis muudab tema elu igaveseks. Loomulikult kulub tal selleni jõudmiseks linateose jagu aega.

Ilmselgelt ei tule enam kellelegi „Videviku saaga“ edu erilise üllatusena. Sarja raamatuid on praeguse seisuga maailmas müüdud üle saja miljoni eksemplari ja filmiadaptsioonide kogutulu kinokassades on jõudmas kahe miljardi dollari piirimaile. Ka on üsna kindel, et iga järgnev osa ainult suurendab neid numbreid.

Raske mõista, mis sellise edu on taganud, sest kogu saaga nii paberikandjal kui tselluloidil pole veel oma potentsiaali avanud. Seni loetu ja nähtu on jätnud võrdlemisi tagasihoidliku ja taaskasutatud mulje, kolmas osa pole selles suhtes erand.

Positiivse külje pealt tasub mainida, et vähemalt on näitlejad lõpuks oma rollidesse sisse elanud, kaameratöö kindlakäeliselt juhatatud, võttepaikade metsik loodus igati vaatamist väärt ja eriefektid, nii palju kui neid üldse on, talutavalt teostatud. Kõik ülejäänu, mis ühe korraliku linateose juurde peaks kuuluma, jääb alla igasugust arvestust.

Võib-olla toob selgust sarja neljas film, mis vastavalt Hollywoodis levima hakanud moele on sobivalt kaheks jagatud, kuid hinge kinni selles suhtes hoida ei tasuks.

Tegu on ju siiski puhta müstikaga.