Kuidas surnukeha merevees laguneb?

Krabid söömas seakeha

FOTO: Victoria Experimental Network Under the Sea (VENUS).

Teadlaste sõnul teavad nad üsna vähe selle kohta, kuidas surnukeha merevees laguneb.

Selle teada saamiseks ja uurimiseks korraldasid Kanada Simon Fraseri ülikooli teadlased katse pannes sigade surnukehad merevette ja tehes lagunemisprotsessist video, edastab Live Science.

Mereloomade uurija  Gail Andersoni sõnul hukkub igal aastal palju inimesi laeva- ja paadiõnnetuste tõttu, kuid samas ei teata täpselt, mis surnukehadega soolases merevees toimuma hakkab.

Anderson ja ta meeskond kasutasid kehade lagunemise uurimiseks allveelaboratooriumit Victoria Experimental Network Under the Sea (VENUS).

«Sigade keha meenutab inimkeha, samuti on sigade soolestikus samad bakterid, mis inimestel. Mõlemal liigil on üsna vähe karvu,» selgitas uurija.

Teadlased kasutasid seakehade merevette viimiseks kaugjuhitavat allveerobotit. Kolm seakeha pandi Briti Columbias Vancouveri saare juures 100 meetri sügavusele merre.

Uurijad jälgisid kaamerate abil kehade lagunemist. Mõõdeti ka vee hapnikutaset, temperatuuri, rõhku, soolsust ja veel mitmeid merevee faktoreid.

Uurimise lõpul korjati sigade luud ja lihajäänused edasiseks uurimiseks kokku.

Katse näitas, et üsna varsti pärast seakehade vette jõudmist hakkasid neil mereloomad nagu krabid ja muud lülijalgsed maiustamas käima. Ühte siga käis ampsamas isegi hai.

Veeloomad sõid kahe sea skeleti lihast paljaks ühe kuuga. Kolmanda seakeha söömiseks kulus aga mitu kuud.

Uuring näitas, et kolmas seakeha pidas kauem vastu.

Vancouveri saare juures olevates vetes on hapnikku tavaliselt üsna vähe ning mõnel korral aastast ei sisalda sealne merevesi üldse hapnikku.

Kui teadlased lasid esimesed kaks seakeha vette, oli hapnikku tavapäraselt. Kolmanda seakeha panemisel aga minimaalselt.

Teada on, et suured lülijalgsed ja koorikloomad  vajavad vett, milles on palju hapnikku, väikesed lülijalgsed ja koorikloomad aga saavad hakkama ka minimaalse hapnikusisaldusega vees.

Samas aga ei suuda väiksemad mereloomad nii palju surnud olendeid süüa kui suured mereloomad.

Kui vees on tavapärane kogus hapnikku tulevad suured mereloomad jäänuseid sööma, lõhkudes jäänust ning luues sobivad toitumistingimused väikestele mereloomadele.

Kui vees on vähe hapnikku ei meelita see suuri mereloomi kohale ning karkass võib jääda puutumata.

«Saime teada, kuidas kehad vee all lagunevad. Sellised uuringud aitavad lahendada selliseid müsteeriumeid nagu vees olnud jalad, mille otsas on jooksujalats. Viimastel aastatel on mitmel korral Kanada rannikvetest selliseid jalgu leitud. Mereloomad on jala surnukeha küljest ära närinud ning kerge jalats on selle torso juurest minema kandnud,» selgitas Anderson.

Ta jätkas, et uuring aitab ka politseisukeldujaid, kes peavad vee all laibajäänuseid kindlaks tegema.

Tagasi üles