Lihavõttesaar asub Vaikse ookeani keskosas, olles Lõuna-Ameerikast 3700 kilomeetri ja lähimast kõrvalsaarest 1770 kilomeetri kaugusel.
Lihavõttesaare elanikud ei olnud isolatsioonis
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
28. oktoober 2014, 13:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihavõttesaart tuntakse seal kunagi püstitatud hiiglaslikest kujudest moaidest, edastab Yahoo News.
Teadlased arvasid pikka aega, et Lihavõttesaare ehk Rapa Nui elanikud, kes olid pärit Polüneesiast, elasid ülejäänud maailmast isloatsioonis.
Hiljutine geeniuuring paljastas, et Lihavõttesaare elanikel olid tihedad kontaktid Lõuna-Ameerika põliselanike indiaanlastega ning seda sadu aastaid enne eurooplaste tulekut.
Esimesed eurooplased jõudsid Lihavõttesaarele 1722. aastal.
Rapa Nui elanikud lõid ainulaadse kultuuri, mida tuntakse nüüdseks neist jäänud 900 kivimonumendist, mis koosneb peast ja torsost. Moai kujusid leidub kogu Lihavõttesaarel.
Moai kultuur sai alguse 13. sajandil ja kestis kuni 16. sajandini.
Lihavõttesaare elanike geeniuuring paljastas, et sealsed elanikud said indiaanlastega järglasi umbes 1300 – 1500.
«Avastasime, et nii Lihavõttesaare elanikud kui indiaanlased kannavad samu geene. See lubab oletada, et nende vahel oli tihe suhtlus hoolimata pikast vahemaast,» selgitas Taani Kopenhaageni ülikooli teadlane Anna-Sapfo Malaspinas.
Geeniuuring näitas, et kas Rapa Nui elanikud reisid meritis Lõuna-Ameerikasse või siis Lõuna-Ameerika indiaanlased saabusid Lihavõttesaarele. Teadlased arvavad, et esimene on tõenäolisem. Lõuna-Ameerikas saadud ühised järglased aga reisid tagasi Lihavõttesaarele.
«Oleme kindlad, et need hulljulged meresõitjad olid just rapanuilased, kes jõudsid Lõuna-Ameerikasse, segunesid seal kohalikega ning võtsid kohalikke ja oma järglased Lihavõttesaarele tagasi minnes kaasa. See toimus palju kordi. Järgmisena huvitab meid, kas Lõuna-Ameerika indiaanlaste geenides on viiteid ka Lihavõttesaare asutajate polüneeslaste geenide kohta,» lausus Saksamaa Max Plancki ülikooli evolutsioonilise antropoloogia instituudi geneetik Mark Stoneking.
Rapanuilastel kulus Lõuna-Ameerikasse jõudmiseks nädalaid, mil nad sõna otseses mõttes elasid kanuudes.
Uurijate arvates toimus kahe paiga elanike vaheline segunemine 19 – 23 inimpõlve tagasi.
Malaspinase kinnitusel koosneb tänapäeval elavate lihavõttesaarlaste geneetika 75 protsendi ulatuses polüneeslaste, 15 protsendi ulatuses eurooplaste ja kümne protsendi ulatuses indiaanlaste geenidest.
Lisaks geeniuuringule tõendab kahe elanikkonna segunemist ka koljuleid. Brasiilia põliselanike botocudo indiaanlaste maadelt leiti koljud, mis oma joontelt kuuluvad polüneeslasele, mitte indiaanlasele.