Tarmo «Kojamees» Kruusimäe: Trubetsky poliitiline veenvus on null

Tarmo Kruusimäe. Foto: Stanislav Moshkov / Naisteleht

Elu 24 küsis kommentaari vana punkari Tõnu Trubetsky liitumisele Keskerakonnaga teiselt vanalt punkarilt Tarmo «Kojamees» Kruusimäelt, kes on ka IRL liikmena Tallinna volikogu saadik.

Kojamehele tundub Trubetsky liitumisotsuse maailmavaateline põhjendatus kahtlane. Samuti selgitas ta, et kunagiste punkarite poliitiline aktiivsus pole midagi imelikku, sest punkliikumise ideid isikuvabadustest saab poliitikas realiseerida.

 

Trükime siis kõigepealt Trubetsky jutu liitumisest Keskerakonnaga üles. Trubetsky: «Keskerakonnas näen ainsat selget alternatiivi pikalt paremale kiivas olnud poliitikale. Mulle on südamelähedane ja tähtis roheline eluviis. Usun, et see on võimalik ka urbanistlikus keskkonnas ja leian, et seda ideed on vaja laiemalt tutvustada. Mulle on oluline vägivallast hoidumine ning antisemitismi ohjeldamine.»

 

Tarmo, mis mulje sellest jutust jääb?

Enne igasugu valimisi kirjutatakse, kes muusikutest ja näitlejatest on mingi erakonnaga liitunud. Kummalisel kombel olen seal figureerimas näinud Tõnu ja juba ammu-ammu. Kas ta ei olnud kuskil Keskerakonna nimekirjas või midagi sihukest ja mingi hetk oli ta väga sotsiaaldemokraat. Kui ta roheliseks hakkas, ma ei uskunud seda enam mitte ühtegi sekundit, et ta roheline on. Kui keegi, siis Villu (punkar Villu Tamme – T.L.), kes on juba aastakümneid roheline. Tõnu ei olnud oma rohelisuses veenev. Et ta nüüd järgmisesse erakonda läks, on asi ilmselt selles, et joo seal on mingi hea diil. Aga ta võiks vaadata analoogiaid ja mõtiskleda, kuidas on Tauno Kangrol, kuidas on Andres Operil, kuidas on Hendrik Normannil ja paljudel teistel, kes on alguses nagu peaaegu võitnud, kuid midagi on nad tegelikult ka kaotanud.

 

Maailmavaateline veenvus Trubetsky jutus on Teie silmis nõrk?

See on null. Ta ei ole poliitik, ta pole poliitikas pädev. Kõik inimesed ei saagi igas alas pädevad olla. Siin on lihtsalt heauskne kutsumine ja heauskne minemine.

 

Samas on Trubetsky jutt päris ilus?

Noh, alguses sellised ilusad sõnad. Samasugust juttu räägivad ka missid, kui neid valitakse, nende laused on juba kuskil keskkontori poolt välja antud pressiteadete kujul. Kui vaatasin Andres Operi ütelust, et ta astus Keskerakonda, johhaidii, Andres küll selliseid sõnu ei räägi (jalgpallihaigena teab Kojamees jalgpallur Operit inimesena hästi – T.L.). Eriti mulle meeldib see jutt paremale kiivas valitsusest. Seda me loeme täna igast teisest lehest, iga teine jutt lõpeb selle kommentaariga ühe kindla erakonna poolt. Isegi, kui keegi saab kabemängus teise koha, siis ta ütleb, et toredad vastased olid, huvitavad mängud, aga jah, kaua ikka võib seda paremale poole kiiva valitsust kannatada.

 

Mida siis teha, et poleks ainult kaks poolt, et poliitiline debatt oleks mitmekesisem?

Kui vaadata, mis on teledetabelites tipus, võib öelda, et Eesti inimese kultuursus on langenud. Valimistel ei huvita enam põhimõtted, programm ja eesmärgid, hääli antakse ilusa näo ja tuntud nime peale, inimesed valivad Eestile enagu superstaari, süüdimatult. Nad ei saa aru, et see inimene peab hakkama neli aastat otsuseid tegema, või et see inimene ei hakka neid otsuseid elu sees tegema, aga teda kasutatakse ära, otsuseid teeb keegi teine. See on kaubandustrikk. Võib-olla aastakümnete pärast muudetakse valimisseadust nii, et kandideerida võivad ka asjad. Koos inimestega kandideerib näiteks i-pod, et oo, see on kõva asi, panen sellele linnukese. Kui inimesed annavad lihtsameelselt oma hääli ära, siis neid püütakse veel lihtsamate vahenditega.

 

Ehk inimesed eelistavad lihtsaid lahendusi, et vältida kokkupuudet keerulise ja nii stressitekitava maailmaga?

Eesti inimene pole arg, ta võtab riske, tänu sellele oleme edukad olnud. Talumehe tarkusega mõõdab eestlane üheksa korda läbi ja üks kord lõikab. NO99 «Ühtne Eesti» pani korralikult kodanikuühiskonna liikuma. Sünergia, mis tekkis, vajus ühel hetkel ära. Kui meil oleks järjepidevaid ühiskonda ärgitavaid asju, saaksime võib-olla uue kvaliteedi. Praegu ei tule erakonna noortena peale mitte aadete kandjad ja debattides osalejad, vaid tuimad poliitbroilerid. Vana poliitikute põlvkonna peaks välja vahetama uus põlvkond, kuid vanad on suutnud kasvatada uuest põlvkonnast veel hullema monstrumi, mis tähendab, et vanad ei saa ära minna, sest uus monstrum ei tea, mis on neil üldse väärtusteks.