Padjaklubi-Grete kuuleb bioloogilise kella tiksumist
18. oktoober 2014, 17:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Padjaklubi» sarja tähe, saate «Nägude kontroll» juhi ja laulja Grete Kleini puhul on nii mõnegi vaataja meeli erutanud küsimus, kas ka päriselus on see silmipimestav kaunitar nagu tema «Padjaklubi» kangelanna Laura?
Tallinnas sündinud ja kasvanud Grete Klein (25) on küll läbi ja lõhki linnatüdruk, kuid kuna pea kümme aastat tema elust – õigemini suved – möödusid suvilas Saaremaal, nimetab ta ennast naljatamisi pooleldi saarlaseks, lootes, et ükski saarlane selle tiitli võtmise tõttu tema peale kuri pole.
Vahetas autod nukkude vastu
Grete eelistas plikatirtsuna poiste seltskonda. «Ma lihtsalt sain poistega … mitte just paremini läbi, aga ema parimal sõbrannal oli minuvanune poeg ja kuna elasime kõrvuti majades, siis veetsime palju aega koos,» meenutab ta. «Mulle meeldis mängida autodega, olla n-ö poisilik.» Grete ehitas koos sõbraga mudelautodele legodest garaaže ning mängis poistega lumesõda.
Aja kuludes jäid need mängud aga katki. «Võib-olla on see tänapäeval tabu ja ehk vaadatakse veidi viltugi, kui 13–14-aastane tüdruk nukkudega mängib, aga kui mina nii vana olin, oli see väga okei. Käisime pidevalt sõbrannadega nukkudega jalutamas. Tänapäeva tüdrukutel on sootuks teised huvid,» nendib Klein ja oletab, ehk olid ühiskonna kirjutamata seadused need, miks ta tüdrukute seltsi otsis.
Keskkooli ajal osales ta kunsti- ja käsitööringides, laulis kooris ja muusikastuudios. Ja kui praegu on ta «avastanud» sportimise, täpsemalt jooksmise ja rattasõidu, mis kohatise liialdamisega põhjustas talle isegi meniskiprobleemi, siis koolis ta füüsilise pingutamise vastu eriti huvi ei tundnud.
Kunstihuvi on aga säilinud tänaseni, ja kui vaid aega oleks rohkem, leiaks Klein end ilmselt vägagi tihti pliiatsijoonistusi «kritseldamas». Viimase suurema pildi joonistas ta umbes kuus aastat tagasi, ja iseendast: «See on väga egotsentriline, aga kuna mulle meeldivad inglid nii oma vormilt kui ka müstiliselt olekult, siis joonistasingi ennast tiibadega inglina. Kõige rohkem meeldib mulle siiski karikatuure joonistada.»
Pani rõdu põlema
Kui teismelisena võis kohata Grete Kleini tänaval nukkudega jalutamas, siis erinevalt paljudest teistest omaealistest ei unistanud ta liialt pidudest. «Olin oma vanematele väga hea laps,» ütleb ta, «vahel mõtlen koguni läbi huumori, et võinuksin rajum olla.»
Aga vähemasti ühe «raju» teoga sai ta hakkama küll.
«Elasime toona korteris ja mul oli klassiõde külas. Väljas oli ilus ilm ja võtsime nõuks hakata rõdul grillima. Kui raske see ikka olla saab? Sõbranna ütles: «Mina oskan, seda süütevedelikku tuleb hästi palju panna!» Ja siis ta pani ja pani, ja nii kui ma sinna tiku viskasin, läks rõdu põlema,» meenutab Grete. «Kuna ema käis tollal lillekoolis ja kõik tema töövahendid olid meil rõdul, siis läksid need esimesena särinal leekidesse. Hakkasime siis kähku köögist kaussidega vett tooma.
Õnneks saime põlengu ruttu kontrolli alla ja korterisse see ei jõudnud, aga rõdu sein oli must ja sõbranna tõmbas suurest hirmust kiiresti uttu. Mäletan, kuidas pidin süüdlaslikult oma vanemaid koju ootama … oi, see aeg läks nii aeglaselt! Tundus, nagu oleksin surmanuhtlust oodanud. Ja mis siin imestada – vanemad olid koju tulles ikka väga vihased. Vitsa ma ei saanud, aga järgnes koduarest ja minu kaua kogutud meigiasjad ja ehted võttis isa ära. Lootsin ikka, et äkki millalgi antakse tagasi, aga ei, isa viskas need minema.»
Aastad ettekandjana
Et olla aineliselt sõltumatu, otsustas Grete Klein juba gümnaasiumipäevil tööle minna. «Läksin ettekandjaks,» ütleb ta. «Olin mitmes kohas, suts siin, suts seal ja tuttavate kaudu. Tundsin varakult, et tahan iseseisvat elu elada ja raha teenida.»
Algul töötas neiu tavakooli kõrvalt, aga 10. klassist peale sai temast Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi õpilane – seal toimusid tunnid kolm korda nädalas ning tänu sellele mäletavad filminäitlejalikult kaunist teenindajat kindlasti nii mõnegi restorani ja pubi kunded. Ehkki: «Ma ei ole kunagi – erinevalt «Padjaklubi» Laurast – mõelnud hommikuti peegli ees seistes, et issand kui ilus ja tubli ja andekas ma olen. Teen oma asja rõõmu ja südamega ja see räägib iseenda eest.»
«Olen tegelikult väga õnnelik, et sain ka ettekandjatööd teha. Mõistsin, kui kurnav see on,» räägib Klein. «Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt, ning nüüd oskan ka ise teenindajat hinnata. Hea teeninduse puhul katsun ikka ettekandjat sõnade ja jootrahaga premeerida. Võib-olla praegu ei tundukski see töö nii hull, aga ma olin siis nii noor!»
Kanal 2 ilmatüdrukuks sattuski Klein ajal, mil ta ettekandjana tegutses. Grete oli just töökohta vahetanud, kui sai juhuse läbi pakkumise ilmateadustaja ametit proovida. «Mulle ei olnud sel ajal päris selge, kas ja kuidas see kõik toimuks ja mida ma sellest üldse arvata oskan, nii et esialgu see ainult jutuks jäigi,» räägib ta. Esimesest jutuajamisest möödus umbes paar kuud, Klein oli selle juba unustada jõudnud, kui «Reporteri» produtsent Ivar Vigla talle helistas.
«Läksin pubi tagaruumi telefoniga rääkima. See päev oli kuidagi eriti kurnav olnud ja kõne sel hetkel nagu päästerõngas! Pärast seda ma ilmatüdrukuks läksin ja sinna jäingi,» meenutab ta helgelt.
Sel kevadel jättis Grete Klein teadustamise teiste hooleks. On ta ju lisaks kõigele aastaid ka lauljana kontserte andnud, ja kui lisandus Laura roll «Padjaklubis» ja veel mitmeid muid projekte, ei jäänud teadustajatööks enam mahti. «Tundsin, et minu aeg on ümber, et aeg on järgmistele tublidele tüdrukutele teatepulk edasi anda.»
Kuuleb bioloogilise kella tiksumist
Esimese laulu «Päike ja tuul» üllitas Klein juba viis aastat tagasi, nüüd astub ta üles peamiselt ööklubides, aga ka akustilise kavaga. Ta ei pea ennast sugugi Eestimaa ööbikuks ja suhtub laulmisse pigem kui toredasse ja rõõmuga tehtavasse töösse. «Laulan, sest mulle meeldib see. Jah, ma pole Maarja-Liis Ilus, ma ei arvagi endast seda, aga kui inimestele mu looming ja esinemine meeldib, siis miks mitte.»
Kontserte tuleb anda peaasjalikult nädalavahetustel ja Klein usub, et kui Ida-Eesti välja jätta, on ta ülejäänud riigile vähemalt viiskümmend ringi peale teinud. Algul juhtus sedagi, et teda saabus kuulama viis või kümme inimest, nüüd aga tuleb ikka sadu.
Kiire elutempo tõttu tuli siirduda ka puhkusele ajakirjandusõpingutelt Tartu Ülikooli avatud ülikoolis. «Ma lihtsalt pidin mingil hetkel pausi tegema, sest end lõhki rebida pole mõtet,» ütleb ta. Praegu on Kleinil käsil TV 3 «Su nägu kõlab tuttavalt» järelsaate «Nägude kontroll» salvestused. Lisaks mitmed reklaamipakkumised, kampaaniad ning muud lahedad ja põnevad projektid – tööd jagub!
Mis oleks aga saanud, kui Ivar Vigla poleks tookord helistanud? «Olen sellele mõelnud,» kostab Klein vaikselt, «ja ma ei kujuta isegi teistmoodi ette... Laulmine, näitlemine ja teletöö on alati olnud mu unistused»
Ja ometi on Grete Kleinil üks üdini naiselik soov, millele ta ikka mõtleb.
«Ka mina tahaksin millalgi pere luua ja lapse saada,» ütleb ta. «Mitte nüüd kohe, täna või homme, aga lähema viie aastaga võiks see ikka juhtuda. Miks ma seda mainin? Sest võin kindlalt väita, et veel paar-kolm aastat tagasi ei mõelnud ma sellele üldse, nüüd aga vaikselt juba mõtlen. Noh, ega tänapäeval pole ka hullu, kui olen 30 ning n-ö sõrmuseta ja lapseta. Ma pole mingi meeleheitel koduperenaine, kes mõtleb, et kust saaks kiiresti mehe ja lapse, aga eks selles suunas mõlgutanud ikka olen. Praegu aga teen oma tööd, võtan vastu ka uusi ning põnevaid pakkumisi ja taon rauda, kuni see on veel kuum.»
Intervjuu tegi Verni Leivak