JJ-Street tänavatantsukooli eestvedaja Joel Juht lõõgastub meelsasti restoranis

Just äsja nädalavahetusel suure lõppfinaaliga Nordea Kontserdimajas kulmineerunud JJ-Street Tänavatantsukooli meeskonna iga-aastaselt korraldatav Baltic Session´i (BS) tänavakultuurifestival on nüüd läbi. Võib öelda, et suured ja pikad ettevalmistused, lisaks tiimikaaslaste magamata ööd ja hilised andunud õhtutunnid tööd vihtudes, tegid teist aastat järjest midagi enneolematut – võistlushoone ähvardas rahvahulga tõttu rebeneda ja paljud huvilised pidid jääma koguni ukse taha, sest juba päevi enne üritust müüdi läbi kõik piletid, pluss metsiku kiirusega kahanesid soovijate tungival palvel müükipaisatud lisapiletid.

Foto: Gregor Jürna

Nüüd on aeg teha paus, seedida vapustavat kingitust eestimaalastele, mis ilmselt veel tegijatele endalegi päriselt kohale ei jõua, et nad millegi niisugusega taas hakkama on saanud. Mõnusamaid ajaveetmisviise on kahtlemata seltskondlik õhtusöök, seega polnud restoran Nipernaadi meeskond sugugi kade ja perenaine Heli Lillepalu kutsus JJ-Street Tänavatantsukooli esindajad toiduelamusi saama.

 

 

 

Vestlusringis osalesid Lenel Karu, kes on tantsukooli pressiesindaja ning treener ja Joel Juht, kes on BS peakorraldaja, tantsukooli juht ning asutaja. Kuid mitte selleks ei kogunenud rahvas sel korral, et jätkata jutte äsja lõppenud sündmuste teemal, vaid et võtta veidikeseks aeg maha, vestelda elust-olust ning muidugi ka gastronoomiateemadel.

 

Kuidas tavaliselt oma vaba aega sisustate? Kas pärast tööpäeva lähevad n-ö uksed selja tagant kinni ja aidaa või võtate ka ühiselt midagi ette?

Lenel: JJ-Street´i seltskond on nagu suur pere – tantsime, töötame ja lõbutseme koos. Juba suur ühisosa igapäevastest tegemistest on asjad, mis pakuvad lõõgastust ja rõõmu. Oleme palju koos, aga teisiti ei saakski energia olla järjepidevalt nii võimas.

Viimati võtsime koos ette humoorika ja samas ekstreemse päeva – ajasime tiimi kokku ning pidasime maha mõnusa paintballilahingu. Meie elustiil on nii aktiivne ja mitmekülgne, et see lausa nõuab uute asjade katsetamist ning ühtlasi on see inspireeriv.

 

Joel: Tants, noorsootöö, asjaajamised, korraldamised, hobi ja palju muud – see kõik on omavahel nii põimunud, et ongi mu elu. Üks hetk tekkis missioonitunne ning tahtmine noori aidata, nendega tegeleda, olla toeks, sest mul tekkis äratundmine, et ettevõtmise taga on tunduvalt suurem energia ning võimalused, kui oskasin arvatagi ja kui sellised asjad, mille kaudu saab teisi inimesi aidata, tulevad kätte justkui loomulikul moel, on otsekui vastutustundetu mitte neid rakendada. Esialgu hakkasin tantsima ju vaid seepärast, et meeldis ja otsisin kaaslasi, et oleks lõbusam. Nüüd aga olengi oma õpilastega, kolleegidega, parneritega jne pidevalt koos, seega sellist asja nagu uks kinni ja aidaa ei ole olemas!

 

 

Teie sportlikku elustiili läbi tantsu võib pidada tervislikuks ja see on väga IN, aga mis arvate näiteks toitumise osas, kas on olemas äratuntavad trendid, mille järgimine on hetkel populaarne?

 

Lenel: Arvan, et trendikas on praegu maheteema, mille väljavaateks on rikastada oma igapäevast toidulauda erinevate kasulike vitamiinirikaste toitudega. Maalähedaste toitude populaarsus suureneb ning seda võib nimetada üheks trendiks küll. Oluline on trendide puhul just see, et suund ikka endale ka sobiks ja meeldiks.

 

Joel: Püüan vältida seda, mis on ebatervislik ja olen pannud tähele tõesti, et seda teevad ka teised üha rohkem. Olen võimalusel hakanud vältima suhkrut, soola, ülirasvaseid ja ka ületöödeldud asju jne. Näen meelsasti oma taldrikul tasakaalustatud toitu ja palju rohelist.

Mulle väga meeldis kunagi napoleonikook, aga kui lõpetasin suhkruga liialdamise, siis üks hetk, kui jälle üle pika aja koogi kallale asusin, avastasin, et ei maitsegi enam! Joon võimalikult palju suhkrusisalduseta jooke, eelistan vett.

Võib üldiselt öelda küll, et maalähedus ja maheteema on kogumas populaarsust laiemalt. Ju siis on inimesed saanud tervisest teadlikumaks ja hoolivad endast rohkem.

 

Mille järgi oma koduse toidulaua katate?

 

Lenel: Koduse toidu valikul on oluline kindlasti värskus, kvaliteet ning mitmekesised maitsed. Oluline on teada, et igas portsjonis sisaldub keha jaoks kõik vajalik ning tantsijatel on seda eriti kasulik jälgida. Ma ise lähtun alati sellest, et mu toidulaualt ei puuduks roheline ja puuviljad ning ained, mille rolli on raskem asendada, kala näiteks. Kindlasti jälgin ka seda, et mu valik ei muutuks üksluiseks, uurin pidevalt juurde ning täiendan seda.

 

Joel: Siin saan end ainult korrata, sest söögilaua katan tõesti ennekõike selle järgi, mis hoiab tervise korras. Sel teemal on nii palju räägitud, mis on tervislik, seega kommentaarid oleksid vast liigsed. Ma ei soovi ju ometi endale halba! Tahaks veel kaua olla energiline, nooruslik, teotahteline ja füüsiliselt heas vormis – sõnaga jätkusuutlik kõikides oma tegemistes.

 

 

Meil kõikidel on mingisugused toidud, mis kujunevad lemmikuks, millest ära juba naljalt ei ütleks. Mida teie eriliselt naudite?

 

Lenel: Minu lemmikute hulka kuuluvad kindlasti mereannid, siis seened, sibul, kõikvõimalikud idamaised toidud ning vürtsitatud maitsed. Väga armastan piparmündi ja šokolaadi kooslust ning ma olen ülimalt suur kohvifänn – kohvimaitselised magustoidud, joogid jm on asi, mida alati naudin. Samas on lapsest saati olnud minu lemmiktoiduks vana hea klassikaline kartulipuder ja sinna juurde hakklihakaste. Kohe meenuvad vanavanemad, kodused maitsed ning ma ei ütle sellest kunagi ära ka!

 

Joel: Minu vaieldamatud lemmikud tulevad Taimaalt ja itaaliapärasest köögist. Rohkelt rasvaste  roogadega väga liialdama ei kipu, aga ära ei ütle näiteks heast pitsast ega loomulikult ka taipärastest kanaroogadest. Kui peaksin välja valima maiusroa, siis oleks selleks tiramisu.

 

Mida mitte mingil juhul teie kodulaualt ei leiaks ja mida te kindlasti ka oma külalistele ei pakuks?

 

Lenel: Kuna ma olen uutele maitsetele ja katsetustele väga avatud, siis sellest küljest vaadatuna polegi vist midagi, mida ma proovida ei tahaks või ei sooviks. Kui vastata teises võtmes, siis kunagi ei pakuks ma külalistele toitu, mis pole värkse. Kindlasti kasutan toitude puhul, mis ei pruugi kõigile sobida, alternatiive.

Aga muidu on toit üks asi, mis teeb tuju rõõmsaks!

 

Joel: Üks, mis on täiesti kindel – ma ei söö ise ega pakuks ka oma sõpradele ülirasvaseid toitusid!

 

 

Kas kokkate meelsasti või pigem jätate selle kellegi teise hooleks? Olete head võõrustajad?

Lenel: Mulle meeldib väga kokandus ning eriti meeldib valmistuda külaliste tulekuks. Kui nad tulevad, püüan olemise teha võimalikult mõnusaks. Mulle meeldib hea seltskond ning nagu öeldakse, siis armastus käib kõhu kaudu. Mul pole iganädalaselt alati aega kõvasti vaeva näha, et tasemel õhtusööki valmistada, kuid eelistan alati kodust toitu. Ise tehtud, hästi tehtud!

Joel: Kuna 14 aastat tagasi olen seda tööd koguni ise teinud, siis tänasel päeval ei tahaks enam nii väga kokata. Naudiksin parema meelega teiste valmistatut ja seega jätaksin tõesti kokkamise teiste hooleks.

 

 

Üks pidev koduseinte vahel söömine muutuks lõpuks tüütuks, kui üldse vaheldust ei oleks. Kui tihti käite näiteks teie väljas söömas?

Lenel: Tegelikult ikka üsna sageli. Alati ei jõua lihtsalt kodus kokata ning samas on ka sõpradega koos söömine hea võimalus vaba aja sisustamiseks ning positiivse energia ammutamiseks.

Joel: Käin väljas söömas pidevalt. Mul on selline elustiil ja tegemised, et juba aja kokkuhoiu mõttes on mul mõistlikum minna kuhugi mujale, kui hakata kodus ükshaaval mesterdama.

 

 

Kas teil on mõned lemmikud söögikohad?

Lenel: Kuna olen Tartust pärt, siis seal on enamus söögikohti järgi proovitud ja mingeid erilisi üllatusi enam vist oodata pole. Viibisin hiljuti seal ühes kohvikus nimega Päris Pariis, mis on väga omapärase ja prantsuspärase menüüga ning seda kohta külastan kindlasti veel. Minu südame on võitnud üks mereandidest valmistatud pastaroog restoranis Bel Ami. Samuti Vilde restorani menüü ühes sealse atmosfääriga ning Verneri maiustustega teevad meele heaks ka vihmastel päevadel!

 

Joel: Üsna tihti võib mind eest leida Fahle restoranist, aga väga meeldib ka Telliskivi Loomelinnakus käia. Aasiapärane restoran Lendav Taldrik on seal see koht, mis on üheks lemmikutest.

 

 

JJ-Street´i seltskond on üks stiilne klann, kui nii tohib öelda. Panete ju sellele üksjagu rõhku ka. Kuidas end riietate, kui on minek näiteks restorani?

Lenel: Kindlasti sõltub väljanägemine kohast. Kui tegemist on restoraniga, siis on ikka pidulikum ja viisakam riietus, kuid pitsakohvikusse nii ei läheks. Minu arvates tuleks rõhku panna sellele küll, kuidas välja nähakse avalikke kohti külastades.

 

Joel: Üks asi, millega kunagi mööda pole võimalik panna, on smart casual. Seda ma üldjuhul eelistangi. Ja mis väljanägemisse puutub, siis loomulikult võiksid inimesed seda jälgida, sest see on lugupidav nii enda kui teiste suhtes ning riietumine annab ka võimaluse väljendada enese isikupära. Riietus räägib.

 

 

Mida meil valitsevas teeninduskultuuris sooviksite rohkem kogeda ja mida sugugi mitte?

Lenel: Sooviksin näha kindlasti rohkem teenindajaid, kes armastavad oma tööd naeratuse ja säravate silmadega! Viisakus, taktitunne ja positiivsus on kindlasti väga olulisel kohal minu jaoks. Arvan, et hea teenindaja ei pressi liialt peale, aga samas oskab ka pakkuda menüüst rohkem, kui klient esialgu planeeris. Üldiselt on teeninduskultuur väga erinev sõltuvalt kohast. Olen kohanud väga häid ja meeldejäävaid teenindajaid, kes kohe ka tuju heaks teevad, aga leidub vastandeidki. Näiteks Niperaadi restoranis on teenindus kindlasti üks vahetumaid ning meeldejäävamaid.

 

Joel: Ideaalis oleks tore näha rõõmsameelseid ja koolitatud teenindajaid, sisemiselt harituid, aga kõik hakkab pihta tegelikult ettevõtte juhist, sest tema on see, kes väljendab oma suhtumist valitud inimeste kaudu. Väga oluliseks pean avatust – teenindajatöö lihtsalt eeldab selle olemasolu. Samas on meeldiv, kui ei olda liialt pealetükkiv. Tegelikult on naljakas küsimus, kuigi tüüpiline, mida kõikjal kohe esitatakse, kui klient pole veel sissegi jõudnud elada: „Kas saan teid aidata?“ Keda on teenindajal aidata? Ta pole seal selleks, sest niisugusel juhul võiksin juba paluda tal hoopis oma kohvrit kanda (sõbralik naer). Nii armas oleks, kui teenindaja küsiks algatuseks: „Tere, kuidas läheb? Kas olete valmis toitu valima? Kuidas saan kasulik olla?“ Tavaliselt jäävad kliendid just toidu valimisega jänni, aga see on lihtsalt mu isiklik arvamus.

 

 

Kui juba Nipernaadile jutt veeres, siis kuidas selle miljööd ja olustikku kommenteeriksite?

 

Lenel: Juba sisenedes võttis vastu hubasus ja soojus. Minu poole saadeti lahke naeratus, mis julgustas kutsuvalt edasi astuma ning jagati soovitusi. Restorani atmosfääris on kõik täpselt paigas – kuigi meie ei olnud ju ainsad külastajad, tekkis õhtusöögi vältel sellest hoolimata tunne, et kohal on vaid meie seltskond. Tekkis vaba ning lõõgastav äraolemine. Märksõnadega välja tuues kirjeldaksin kohta järgmiselt: piisavalt peen, õdus, isikupärane ning küllusliku valikuga menüü.

 

Joel: Mulle väga meeldis õhkkond ja eks selle juures hakkas mängima kogu komplekt, mis kõik omavahel harmoneerub. Restoran on ilus ja meelerahu tekitava olustikuga.

 

 

Kas Nipernaadi restorani peakokk suutis teid ära võluda? Kas miski üllatas ka?

 

Lenel: Minu maitsemeeled said igati rahuldatud. Juba ainuüksi roogade serveering oli väga viimistletud ja korrektne ning mõni toit nägi selline välja, et kahju oli seda ära süüa! Kõige rohkem üllatas mind maakivigrillil krevettide küpsetamine ja maitsestamine – see oli minu kogemustes midagi enneolematut, et grill tuuakse otse lauda.

 

Joel: Jaa, maitsed olid roogadel niikuinii väga nauditavad, aga mitte ainult, sest serveering oli filigraanne ja tunda oli kunstnikukätt. Selle näeb kohe ära, kuidas autor oma kokakunsti ning seeläbi omakorda külastajatesse suhtub. On ju see lõpuks tema visiitkaart. Kõik oli lihtsalt super! Erilise kogemuse pakkus krevettide grillimine otse lauas laavakivigrillil – nokitsesime seal vaikselt ja samal ajal puhusime mõnusasti juttu.

 

 

 

Lõpetuseks on paslik esitada klassikaline küsimus, et kas leiate veel Nipernaadisse tagasitee ja kas sõpradele seda restorani soovitaksite?

 

Lenel: Kindasti tuleksin tagasi ning prooviksin veel uut ja huvitavat. Sõbrad võtaksin ka kaasa, sest seltskonnaga tunnen end siin suurepäraselt!

 

Joel: Kindlasti soovitaksin ja soovitangi muide, kuna esiteks võimaldab restoran soovi korral privaatsemat istumist ning olgugi, et Nipernaadi on üksjagu peen koht, tekitab suur annus õdusust ikkagi ka koduse tunde. Ehk on asi teeninduskultuuris ja armastuses oma töö vastu ka. Arvan, et restoran Nipernaadi sobib ideaalselt muuhulgas ärikohtumisteks.

 

Usutles Erika Räpp