Sven Sesteri jooksusõltuvus mõjutab tema tuttavaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sven Sester leidis esmaspäeva õhtupoolikul enne filmivõtte algust (vaata artikkel paremas veerus SAMAL TEEMAL) mahti rääkida oma jooksuharrastusest. Nagu selgus, oli ta tund varem läbinud 15 kilomeetrit.
Riigikogulane Sester (41) on järjekindlalt jooksutrenni teinud 1,5 aastat, kilometraaž läheneb 5000 kilomeetrile, mees on rahul, et jalad on kenasti vastu pidanud. Seni pole Sester osalenud veel rahvajooksudel, kui välja arvata üks läbitud Paide-Türi jooks koolipoisina. Jooksuharrastuse abil on ta langetanud tublisti kehakaalu.
Sven, tavatsete joosta Pirita promenaadil, kas kohavalik lisab treeningutele indu?
Seal on vahva sellepärast joosta, et päris palju on jooksjaid ja rulluisutajaid, jalgrattureid, jalutajaid, kepikõndijaid, noori, vanu – tegelikult nad annavad kõik sulle mingil määral innustust. Olen käinud jooksmas erinevatel kellaaaegadel, õhtul kell 11, hommikul kell seitse. Ja ka päevasel ajal, paljud on imestanud, kuidas olen võimeline kell kaks päeval 30kraadises kuumuses jooksma. Vaadake, mina pole sel ajal mitte ainuke, seal on inimesi veel ja veel.
Olete jooksnud ka metsas?
Olen jooksnud väga erinevates kohtades pooleteist aasta jooksul. Ka metsaalustes joosta, kus sind saadavad sääsed ja parmud, on oma võlu. Parmudel on mingi oma selline ala, kus nad peesitavad, sa pead sealt kiirelt läbi jooksma.
Või näiteks, kui sind on komandeeritud kuhugi Kesk-Euroopa väikelinna. Jooksed seal tänavatel, selline unine väikelinn, vaatad jooksu ajal, kuidas pereisa kuskil ringutab hoovis... Jooksmise ajal võid leida palju huvitavat. Promenaadil joosta on vahva, seal on palju isetekkinud radu, mida saaks küll korralikumalt ära puhastada. Mina olen nagu [kohavaliku suhtes –T.L.] kõigesööja.
Kas olete osalenud rahvajooksudel?
Ma pole niikaugele veel jõudnud, et kuhugi rahvajooksule minna, kuigi näiteks mullu sügisel, kui oli SEB Sügisjooks, tegin samal päeval kell üheksa hommikul oma 10 kilomeetrit ära. Ma kujutan ette, et rahvajooksudel on oma võlu, inimesed on su ümber ja kõigil on sama siht silme ees: läbida see distants. Ajajooksu vajadust pole mul olnud, kuigi kiirus on küll kasvanud. Võistlemine pole olnud mu eesmärk, ma pole ka selleks treeninud. Kujutan ette, et võistlusteks võiks spetsiaalselt treenida, kellegiga nõu pidada.
Laulja Sofia Rubina rääkis, kuidas tal tekkisid USAs hommikujooksu tehes hulgaliselt tuttavaid kaasjooksjate seas, kuidas Teil?
Tahes-tahtmata, kui sa jooksed samadel kellaaegedel, sa näed neid samu rulluisutajaid ja samu kepikõndijaid... mulgi on tekkinud inimesed, keda teretan või noogutan jooksu ajal. Kui ma ikka nädalate kaupa näen sama inimest rulluisutamas ja kuna rulluisutaja kiirus on teine ka, tähendab, et me päris mitu korda kohtume ühe distantsi jooksul. On selline äratundmisrõõm küll inimestega, see on õige tähelepanek.
Kuidas teie tuttavad suhtuvad, et olete nüüd jooksumees?
Mis on huvitav, väga paljud tuttavad hiljem kas meilivad või helistavad, et näe Sann, nägin sind jooksmas, mis on minu jaoks üllatav, mul on ju prillid peas, kus nad mind siis ära tunnevad. See annab positiivset toonust, mõni tuttav on öelnud, et näe, mõtlesin selle peale ja läksin tegin ka õhtul kaks kilomeetrit, viis kilomeetrit, mis iganes. Kui ma ise autoroolis olen, mina küll ei näe kõiki inimesi, kes tänaval liiguvad.
Indrek Perteslon on öelnud ühes intervjuus, et jooksuharrastuse puhul on oluline minna välja ka kehva ilmaga, et püsida oma eesmärgis.
Küsimus on, mis on sinu eesmärk. Ma kujutan ette, et Indreku jutt on ju õige, tema on olnud tippsportlane, tal on olnud selge eesmärk tulla number üheks.
Kui oled selle eesmärgi seadnud, siis pead tõesti iga ilmaga tegema kõik pingutused, et selleks saada. Minul seda eesmärki pole. Pean nentima, et ka mina jooksen praktiliselt iga ilmaga, minu põhjus on teine, mul on tekkinud sellest asjast kerget moodi sõltuvus juba. Aga, kui ikka väga vihma kallab, issand jumal, pole mingit probleemi, jätan selle päeva vahele, keha peab puhkama ka.
Indrekul on omast küljest õigus, toon näite ühelt teiselt spordialalt, mida teen tunduvalt paremini, kui jooksmine, see on bridž, kus olen Eesti koondises.
Olla seal tipus tähendab seda, et pean tinglikult öeldes iga ilmaga õppima järjest rohkem ja rohkem juurde ja seda ma siis teen. Küsimus on see, mis on sinu sihid. Jooksmises pole mu siht tulla number üheks kuskil rahvajooksul, seega pole mu eesmärk joosta iga ilmaga.