Metsapoolel laagerdavad rahvamuusikahuvilised

Viiulimängu õppimine 2009. aasta rahvamuusikalaagris Kablis. Viiulimänguga on alustamas Mirjam, Anna-Liisa ja Carolyn. Esiplaanil õpetaja Kristi Alas. Foto: Margrit Kits

Pärnumaale Metsapoolele kogunevad 29.-31. juulil juba viiendat suve noored rahvamuusikahuvilised, et juhendajate käe all selgeks õppida kontserdijagu lugusid ja need 31. juulil kell 12 Metsapoole põhikooli saalis ette kanda.

7-16aastastele lastele ja noortele mõeldud laagris leiavad aset pilliõpitoad, kus saab jätkata pilliõpinguid pillil, mida juba mängida osatakse, või avastada uusi pille, näiteks väikest kannelt õppida, tutvustavad laagrit korraldavad Reine Niin, Häädemeeste akordioniõpetaja, ja Margrit Kits, Paikuse lasteaia Mesimumm muusikaõpetaja ja laulustuudio juhendaja.

Tutvust võib teha selliste rahvamuusikapillidega, nagu torupill, Eesti lõõts ja vilepill.

Laager toimub Eesti rahvamuusika ainetel, kuid ei hõlma sugugi üksnes pillimängu. Eesti rahvajutud, mängud, tantsud ja käeline tegevus, nagu viltimine ja maalimine, kuuluvad samuti laagri juurde.

Laagris on viis õpetajat: Viljandi kultuuriakadeemias pärimusmuusikat õppinud Reine Niin ja tema õde Margrit Kits, kelle laulustuudios moodustavad rahvalaulud olulise osa repertuaarist, energiat ja särtsu täis Eha Niglas Jõgevalt, kes paneb kõik tantsima, viiuliõpetaja Kristi Alas ja kandlemängu tutvustav Kaarin Aamer.

Rahvamuusika ei unune

On lapsi, kelle jaoks laager on suurim stiimul muusikakoolis käimiseks, teavad muusikaõpetajad. “Kedagi sundida pole vaja, hindama ei pea,” rõõmustab Reine.

Oluliseks peavad muusikaõpetajad muusikakoolis õpetatavatki. Ideaal oleks osata pilli mängida nii noodi kui kuulmise järgi. Kui muusikakoolis käimine annab muusika õppimiseks vajaliku distsipliinitunde, siis rahvamuusikaga tegelemine toob juurde rõõmu tehtud tööst. “Uskumatu on rahvamuusika juures veel see, et kui lapsed õpivad kuulmise järgi lugusid, ei unune need lood ära,” toob Reine välja kahe õppimisviisi erinevused.

Ehkki laagrisse tulijal võiks Margriti sõnade järgi olla pillimänguoskus, saab hakkama selle puudumiselgi. “Need, kes veel pilli ei mängi, võivad põhjalikumalt tutvuda väikese kandlega,” seletab Margrit.

Musikaalsus pole laagris osalejatele kohustuslik, kuigi Margriti arvates on igas inimeses musikaalsust. Sellest olulisem on tahtmine pilli mängida ja mõnusalt koos aega veeta. Et õpitoad korraldatakse, kui vähegi võimalik, õues, vabal ajal käiakse ujumas, mängitakse maastikumänge, nuputatakse viktoriinidel ja lisatakse põnevust ööhäirega, on laagriaeg tihedalt sisustatud muusika kõrval niisama lustigagi.

Nii ehmatas õpetaja Reine ühel varasemal aastal kummitust mängides hoopis ise end kangeks, kui ta, valge lina üll, poisse kollitada tahtis ja selle asemel politseiauto tuledega tõtt vaatas. Öö läbi üleval olla tõotanud poisid magasid samal ajal õiglast und.

Kontserdikava kolme päevaga

Kogu lusti kõrval on laagrilised juulikuu viimasel päeval valmis kõigile kuulajatele pakkuma korraliku kontserdielamuse. Selleks annab kindlust kas või mulluse laagri järel Kabli looduskeskuses antud kontserdi kõrge tase. “Et vaid paari päevaga on võimalik selline töö ära teha, tundub uskumatuna,” on Margrit laste edusammudest vaimustuses.

Esimene rahvamuusikalaager toimus Häädemeestel Nurmenuku talus Pärnu-Jaagupi muusikakooli ja Margrit Kitse laulustuudio õpilastega, järgmised Häädemeestel, Kihnus, Kablis ja nüüd Metsapoolel. Laagerdajate kontingent on aastast aastasse peaaegu samaks jäänud. Kitse ütlust mööda tuleb enamik rahvamuusikahuvilisi sel aastal laagrisse viiendat korda ja mõni on juba laagrieast välja kasvanud.

“Laagrisse mahub 24 last, et kaks neist ütles ära, on paar vaba kohta,” kutsub Niin veel viimaseid soovijaid kaasa lööma.