Arheoloogid leidsid Poolas Sobiboris endise koonduslaagri alalt maa-alused seniteadmata gaasikambrid.
Pildid: endises koonduslaagris leiti maa seest seniteadmata gaasikambrid
Sobiboris tapeti umbes veerand miljonit juuti, edastab AFP.
Natsi-Saksamaa püüdis hävitad sellest koonduslaagrist kõik jäljed pärast seda kui see 14. oktoobril 1943. aastal aset leidnud vangide ülestõusu järgselt suleti.
Natsid hävitasid ka gaasikambrid ning rajasid paika asfaltee.
Arheoloogid kaevasid tee alt ja leidsid telliskivimüüride jäänused, mis lubavad oletada, et seal olid kunagi gaasikambrid.
Säilinud müüriosade järgi saab teha kindlaks gaasikambrite suuruse. Suurus aitab saada täpsemad andmed kui palju Sobiboris võidi inimesi mõrvata.
«Leidsime müürijäänused, mis näitavad, et tegemist võis olla gaasikambritega. Jäänused on üsna heas seisukorras,» selgitas arheoloog Yoram Haimi.
Haimi sõnul tapeti Sobiboris ta kaks onu, kes Teise maailmasõja ajal enne koonduslaagrisse sattumist elasid Prantsusmaal Pariisis.
Lisaks müürijäänustele leiti paigast ka inimeste isiklikke esemeid, mille hulgas oli kõige tähelepanuväärsemaks abielusõrmus heebreakeelse graveeringuga «Kallis, sa kuulud mulle».
Ajaloolaste sõnul tegid sakslased selle koonduslaagri küll maatasa, kuid selle tõttu jäi ellu üsna palju inimesi, kes selles koonduslaagris olid. Nad andsid hiljem toimunu kohta tunnistusi.
Sellest hoolimata on Sobibori koonduslaagri kohta vähem infot kui teiste koonduslaagrite kohta.
Poola arheoloog Wojciech Mazurek selgitas, et väljakaevamistel paljastunu lubab oletada, et paigas oli kunagi kaheksa gaasikambrit.
«Gaasikambris kaotas elu 15 minutiga. Natsid kasvatasid koonduslaagris hanesid, et nende valjud häälitsused varjaksid gaasikambris olnute karjeid,» lausus arheoloog.
Iisraeli Yad Vashemi rahvusvahelise holokaustiinstituudi andmetel korraldasid Sobibori koonduslaagris 1943. aastal olnud juutidest tsiviilisikud ning Nõukogude Liidu juudisoost sõjaväelased ülestõusu.
Umbes 300 inimest pääses põgenema, kuid enamik neist tabati ja tapeti. Need, kes ülestõusus ei osalenud, kaotasid ka elu.
Teise maailmasõja lõpuks oli umbes 50 põgenenut elus.