96-aastane sakslanna on viimane elusolev Hitleri toidumaitsja

Margot Wölk Foto: Wikipedia.org

Eakas sakslanna paljastas meediale antud intervjuus, et ta oli Teise maailmasõja ajal üks diktaator Adolf Hitleri toidumaitsjatest.

Praegu 96-aastane Margot Wölk oli üks 15 naisest, kes töötas Hitleri Preisimaa peakorteris Hundikoopas toidumaitsjana, edastab Daily Mail.

Wölki sõnul oli ta töö nagu vene rulett, sest ükskõik, milline suutäis oleks võinud ta tappa. Seda hoolimata asjaolust, et talle anti vaid taimetoitu.

Wölk on ainus Hitleri toidumaitsjatest, kes seni elus on.

Saksalanna sõnul puhkes ta iga söögikorra lõpul nutma tänutundest, et ta ikka elus oli.

Natside seas levisid  jutud, et britid tahavad Hitlerit mürgitada. Selle tõttu ei söönud Hitler kunagi liha, vaid ta menüü koosnes eelkõige riisist, nuudlitest ning juur- ja puuviljadest.

«Osa toidumaitsjaid hakkas kohe maitstes nutma, kuna nad kartsid oma elu pärast. Maitsjad pidid terve taldrikutäie toitu ära sööma. Siis tuli oodata üks tund, mille jooksul käisid kogu aeg mõtted, et kas jääme ellu või mitte. Kui tund oli möödas, puhkesime nutma,» meenutas sakslanna.

Wölki sõnul sai temast toidumaitsja juhuslikult, kui läks oma ämma juurde Ida-Preisimaale Gross-Partschi. See koht asub Hitleri kuulsa Hundikoopa lähedal.

Sealne linnapea oli agar nats ning otsis Hitlerile toidumaitsjaid. Talle jäi silma ka Wölk.

Saksalanna põgenes pealinnast Berliinist 1941. aastal pommitamise pärast, ta abikaasa Karl oli armees. Selle tõttu pidi ta leidma uue elukoha ja ka töö.

Hoolimata sellest, et Wölkist sai Hitleri toidumaitsja, ei kohtunud ta diktaatoriga silmast silma mitte kunagi.  Wölki sõnul vägistas teda üks Hitleri ihukaitsjatest.

Wölk oli kohal ka siis, kui Hitleri kaaskonda kuulujad, eesotsas kindral Klaus von Stauffenbergiga tegid talle 20. juulil 1944. aastal atentaadikatse, mis ebaõnnestus.

«Olime Hundikoopa juures aias ja istusime pinkidel, kui järsku toimus plahvatus. Siis kuulsime kedagi hüüdmas «Hitler on surnud!». Tegelikult ta ei olnud surnud,» jätkas naine.

Selle atentaadikatse tulemusena hukati peaaegu 5000 sakslast. Wölk ja ülejäänud toidumaitsjad viidi teise hoonesse, kus nad tööd jätkasid.

Ühe SS-ohvitseri abil õnnestus naisel 1944. aastal Berliini põgeneda, kuid ta katsumused ei olnud veel lõppenud. 1945. aastal jõudis Berliini Nõukogude Liidu Punaarmee ja ta elu muutus põrguks.

«Püüdsime välja näha vanad ja koledad naised, et mitte venelastele silma jääda. See ei õnnestunud. Venelased said aru ning viisid meid vägisi ühe arsti korterisse, kus meid vägistati kaks nädalat. Ma ei unusta seda kunagi, see jättis sügava jälje psüühikasse ja kehasse,» lausus sakslanna.

Selle tulemusena ei saanud Wölk lapsi.

«Unistasin, et mul oleks tütar. Kui sain 50-aastaseks, siis mõtlesin, et mu tütar võiks olla juba 25-aastane. Kahjuks ei saanud ma lapsi,» nentis naine.

Üks Briti ohvitser aitas hiljem Wölki ja palus tal endaga Suurbritanniasse sõita. Naine keeldus, kuna tahtis abikaasa saatuse kohta teada saada. 1946. aastal ilmuski mees Berliini, kuid sõda oli teinud oma töö.

Wölki abikaasa oli olnud sõjavangide laagris, ta kaalus vaevu 45 kilogrammi ning ta välimus oli tundmatuseni muutunud. Nad elasid koos veel 34 aastat, enne kui mees suri.

Wölk ei paljastanud temaga juhtunut ligi 70 aastat. Esimese intervjuu oma läbielamistest andis ta 2012. aastal.

Margot Wölk elab seni Berliinis.