Rootsi meedias on ilmunud artikleid, mis peavad Briti 19.sajandi Rappija-Jacki juhtumi lahendamist pettuseks.
Rootsi meedia arvates on Rappija-Jacki saladuse lahendamine pettus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal teatas maailma meedia, et Suurbritannias töötav Soome teadlane Jari Louhelaineni DNA-testid lahendasid saladuse.
Louhelainen tegi koostööd Briti ärimehe Russell Edwardsiga, kes Rappija-Jacki teemal andis ka intervjuu.
Louhelainen tegi DNA-testid ühele tapetud prostituudile Catherine Eddowesile kuulunud sallilt leitud verele ja spermale. Selle salli ostis ärimees Edwards 2007. aastal oksjonilt.
Selle võttis Eddowesi tapmispaigalt politseinik Amos Simpson. See oli kaua aega Simpsonite perereliikvia enne kui see oksjonile pandi.
Need lubavad oletada, et 1888. aastal Londonis viis prostituuti tapnud isikuks oli Poola päritolu immigrant Aaron Kosminski, kes töötas habemeajajana.
Kosminski oli esmasel uurimisel kahtlusaluste nimekirja. Aja jooksul on Rappija-Jackiks peetud rohkem kui 100 isikut.
Jari Louhelainen alustas DNA-uuringuid 2011. aastal. Soome teadlane võrdles sallilt leitud DNAd Eddowesi ja Kosminski elus olevate sugulaste DNAga ja leidis, et need on sarnased.
Rootsi väljaande Sydsvenskan ajakirjanik Christer Holmgren kritiseeris oma artiklis soomlase uuringut ja Edwardsi raamatus «Naming Jack the Ripper» toodud väiteid.
Holmgreni sõnul on süü veeretamine Kosminskile lihtlabane pettus.
Holmgren kritiseerib ka lugu politseinikust, kes võttis mõrvapaigalt salli.
«Mõrvapaik, kust 46-aastane Catherine Eddowes 20. septembril 1888. aastal leiti tapetuna ei kuulunud Amos Simpsoni patrullimispiirkonna hulka. Teda ei mainita mitte üheski politseiraportis. Samuti ei ole seal sõnagi leitud sallist,» kirjutab Holmgren.
Edwardsi raamatus seisab, et Simpsonile andis loa sall võtta ta ülemus.
«See on absurdne, miks peaks üks politseinik võtma mõrvapaigalt eseme, mis võib olla asitõend? Kes annaks oma naisele verise salli?» küsis rootslane.
Holmgreni sõnul ei ole sall tõsiseltvõetav asitõend, kuna selle algupära ei saa kindlaks teha.
«Catherine Eddowes oli vaene prostituut, kellel ei olnud raha sellise kalli õlasalli ostmiseks. On oletatud, et see sall on hoopis 20. sajandi algusest, mitte 19. sajandi lõpust,» teatas Holmgren.
Kaugete sugulaste DNA ei ole Rootsi ajakirjaniku silmis samuti mitte mingi tõend.
Soome keskkriminaalpolitsei krimiuuringute albori juht, kriminalist Erkki Sippola tõdes, et rohkem kui 120 aasta tagust eset on puudutanud suur hulk inimesi, kes on sellele oma jälje jätnud.
«DNA säilib kaua aega, kuid 126 aastat hiljem võib sellel sallil olla sadade inimeste DNAd. Seega ei saa öelda, et see oleks kindel asitõend,» nentis kriminalist.
1888. aasta septembris kaotas Londonis Whitechapelis elu viis prostituuti - Mary Ann Nichols, Annie Chapman, Elizabeth Stride, Catherine Eddowes and Mary Jane Kelly.
Neilt oli eemaldatud siseorganeid ja selle tõttu arvati esmalt, et nende tapjaks võib olla meditsiiniharidusega inimene.
Briti politsei ei lahendanud neid tapmisi.