Tallinna Lauluväljaku laulukaar 50: aurast pungil staaride ja rahva lemmik

Täna 50 aastat tagasi laulsid koorid esimest korda vastvalminud laulukaare all 15. Üldlaulupeol. Ehk siis 1960. aasta 21. juulil, kui arhitekt Alar Kotli projekteeritud laulukaar oli just-just valmis saanud.

Asjaosaliste meenutusel oli peo esimesel päeval sadanud kohutavalt vihma, mille eest laulukaar lauljaid ei kaitsnud, nii et need olid koguni skandeerinud: «Ehitajatele häbi, laululava laseb läbi!». Esimesel päeval just ilma pärast pidu isegi katkestati. Järgmisel päeval paistis ere päike ja kõik laabus. Samas tuleb meeles pidada, et kaare funtsioon oli ja on helivoo tugevdamine, mitte räästaaluseks olemine.

Lauluväjaku pealiku Riho Rõõmuse (50) sõnul pärinesid ehitajad põhiliselt Leningradist, kuna kohapeal nappis ehitusalaseid oskusi, et valmistada ripptarinditel põhinev ehitis.

15 aasta jooksul, mis Rõõmus on lauluväljakut juhtinud, arendanud ja majandanud, on tulnud teha päris kõvasti remonti. Kaheksa aastat tagasi uuendati kaarealust astmestikku, tänavu renoveeriti tuletorn ja valmis moekas WC-maja. Toppamas on praeguse seisuga nii-nimetatud raadiotorni renoveerimine, kuna Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei näe selles toetamisväärtust, nähes seda varem küll tuletorni juures. Rõõmus on rahul sellega, et muinsuskaitse lubas tuletornile panna moodsad lükandaknad, mis ei lase lumel ja vihmal sisse sadada.

 

Rod Stewart võttis lisaaega VIP-ruumis tšillimiseks

Laulukaare aluses linnapoolses nurgasaalis on sisse seatud «Cafe Gustav», mida kasutavad täna kõikvõimalikud staarid, kes siin esinemas käivad. Kui Madonna tuurimänedžerid sisustasid ruumi täienisti oma sisustusega, siis Rod Stewart palus lisada ainult ühe suurema teleka vutivaatamiseks, kõik muu veteranrokkarile sobis. Ning kui algul oli Stewartil plaanis minna kontserdi järelpeole ühte vanalinna klubisse, siis kohapeal olles otsustas ta pikemaks just siia ankrusse jääda.

Rõõmus: «Kui ma usuksin aurasse ja muusse sellisesse, siis arvaksin, et tegu on sellise mõnusa energiaga, mis sellesse majja on poolsajandi jooksul laulupidudel ja muudel üritustel kogununed. Aga tõesti, siin olla on hea. Kui olen stressis, tavatsen minna korraks kas klaassaali või kaare alla ja kohe tunnen end paremini».

Värskeid mõtteid sisendas laulukaarealune ka äsja Õllesummeril esinenud briti elektropopi staarile Calvin Harrisele, kui ta keset ööd läks rühma fännitaride saatel Russalka-lähedasse n-ö randa ujuma.

Staaride tagasiside lauluväljakule kui esinemiskohale on alati positiivne, seletab Rõõmus. «Kui algul ollakse ebalev, et mis koht see õieti on,  kas see on mingi küla kiigeplats, kus tuleks ruttu kontsert ära anda, siis pärast kontserti on suhtumine hoopis teine. Teil on siin nii lahe, ütlevad nad.»

 

Inspiratsioon saabus kapitalistlikust Ameerikast

Lauluväljakul ringi jalutades tasub käia kindlasti Gustav Ernesaksa kuju juures, kust avanev vaade maastikule, merele ja vanalinnale on arhitektuuriajaloolase Mart Kalmi hinnangul üks eestluse kvintessentse. «See on rahvusliku maastiku tipp,» sõnab ta. Samuti kiidab Kalm Alar Kotli sirget selga ja värsket vaimu, kes suutis pärast stalinistlikku perioodi sellise uuendusliku projekti paberile panna. Kalm lisab, et Kotli sai inspiratsiooni 1954. aastal USAs valminud Raleigh Arenalt Atlantas, mis oli sõjajärgse perioodi üks tähtteoseid sarnase suure postidega toestamata pinna loomisel.

 

Lauluväljak on rahva oma

Rõõmus on rahul ka sellega, et kuigi väljak on avatud inimestele 24/7, nimetamisväärset grafitiprobleemi pole siin olnud. Rõõmus usub, et oma osa on siin kultuurse keskkonna mõjul ja lisab, et lauluväljak peab olema rahvale avatud ja pakkuma mitmekesiseid ja aktiivseid ajaveetmisvõimalusi.

Kuulates Riho Rõõmuse juttu, erilist kadedust tema ametikohustused siiski ei tekita. Mehel tuleb teenida raha kogu maa-ala ja hoonete korrashoiuks ja samas hoida lauluväljaku kuvandit, kui ikkagi laulupidude jaoks mõeldud kohta. «Kui me midagi siin ehitame ja arendame, on esimene küsimus, kuidas mõjutab see laulupeole, sellele põhineb kogu arusaamine lauluväljaku kui ka äriettevõtte missioonist ja visioonist,» seletab Rõõmus. «Samuti oleme muutunud aja jooksul valivamaks ürituste valikul. Romurallit siia me ei luba. Samuti ei üüri klaassaali välja restoranile ja Mere värava poolset ala õlleaiaks. Ja kui ruume tahaks üürida erootikamess, peab lepingus olema väga täpselt kirjas, mis täpselt siin ruumides toimub ja mis mitte.»

Rõõmuse tööd teeb lihtsamaks hea koostöö Eesti Meestelaulu Seltsiga, sihtasutuse Tallinna Lauluväljak nõukoguga ja oma meeskonnaga, kellest 7 töötab rohkem kontoris ja kaheksa rohkem väljas. Selgub, et lauluväljaku töötajatel on laialdased oskused, nii pole ime, kui kontoriemand teeb vahelduseks muruniitmise päeva ja põikab kontorisse vaid selleks, et võtmekliendi meilile vastata.

Muusikuna tähendab Rõõmus aeg-ajalt üles ka lugude ideid, kuid neid valmis teha suurt aega pole, märkmikusse rändavad vaid märksõnad. «Loodan rohkem muusikale pühenduda millalgi edaspidi,» ütleb Rõõmus ja laseb laulukaare dirigendipuldi käsipuu ääres seistes tema hoole alla usaldatud valdustes pilgu ringi käia.