Mänguarvustus: Alpha Protocol

Muljetavaldava RPG kogemustepagasiga mängufirma Obsidian (KOTOR II, Fallout: New vegas ja pisu Neverwinter Nights 2 mänge) lasi Sega egiidi alla välja spionaažiteemalise rollimängu Alpha Protocol.

Rollimänguhuvilisel arvustajal olid peod higised, kui ta mängu kilest välja kooris ja plaadi arvutisse libistas. Lõpuks ometi üks RPG, kus ei välgu valgus- või võlumõõgad ja vastaseid saadetakse teise ilma päris maise tehnika abil. Mõnevõrra obskuurne see videomäng muidugi on. Alpha Protocol tähistab nii salajast Ameerika eriüksust, et ei kongresmenid ega isegi CIA sellest muhvigi ei tea. Loomulikult tegutseb AP terrorismivastase sõja rinnetel.

Mängija siseneb APsse verivärske agendi Michael Thortoni kehas, nii et seda puhku ei tule mingeid soo- ega rassivalikuid. Ärkad haiglavoodis mingis laboris ja sinu ülesanne on sealt välja pääseda. Hiljem selgub, et see tsirkus on uue agendi testimiseks korraldatud. Sissejuhatus on huvitav vaid esimesel korral, aga paraku pead selle läbima iga kord, kui erineva klassi tegelasega tahad mängu proovida.

Klasse on mängus neli: sõdur, hiilija, tehnopoiss ning vabakutseline. Kui esimesed kolm saavad oskusteskaalal etteantud punktid, siis viimane lubab neid vabalt nihutada. Sõdur on loomulikult mihkel igasugu tukkidega. Neid on mängus neli: püstol, haavlipüss, püstolkuulipilduja ja rünnakukarabiin (usutavasti on see viimane tehniliselt ja militaarselt korrektne vaste relvale nimega assault rifle; kui tead paremat, siis anna kommentaaris teada). Tulirelvadele spetsialiseerunud mängija võikski oma kogemuspunktidega eeskätte viimase käsitsemise oskusi parandada – see on peajagu üle teistest tukkidest oma efektiivse laskekauguse ja tulejõuga.

Hiilimise valinud mängijal on võimalus terve mäng läbida ühtegi vastast tapmata, kasutades laskemoonana uimastinooli. Mida osavamaks hiilijaks saad, seda nähtamatum oled: sõna otseses mõttes. Hiilimisoskustesse panustades võid loetud sekunditeks lausa nähtamatuks muutuda ning see on suhteliselt realistlikus mängus veider asi.

Nn patsiga poiss on osav kõikvõimalike tehniliste abivahendite kasutamisel ja turvasüsteemide murdmisel. AP missioonides on kolme tüüpi minimänge, mis kõik käivad aja peale. Nendega muugitakse lahti füüsilisi lukke, murtakse sisse arvutitesse ning elektrooniliste andurite juhtsüsteemidesse. Pikapeale muutuvad need kaunis tüütuks, seega on mõttekas varustada end tehniliste abivahenditega. Aga piisavalt pikk sabotaažioskuste rida pikendab aega, mille jooksul süsteemi muukida saab. Lisaks on tehnopoiss edukas erinevate vidinatega, millega vaenlasi segadusse ajada ja turvamehhanisme murda.

Mäng on laias laastus kaheks osaks jagatud: ühes osas akumuleerid missioonide täitmiseks vajalikku infot ja valid relvastust/vidinaid. Teine osa on puhtalt sõjapidamine, st hiilid/tulistad end missiooni eesmärgini. Siinkirjutaja meelest oleks avatud maailm, kus ise asju avastada saad ja tahtmise korral lahingusse lähed, küll huvitavam olnud.

Vestlustes liitlaste ja vastasega on kasutusel tore dialoogimehhanism. Võid kahaneva aja jooksul valida kolme-nelja erineva lähenemisnurga vahel, mis toonis partnerile vastata. Sselles mängus ei anta ette dialoogiridasid, vaid pigem stiili. Leebe, professionaalne, tige jne. Nii et vastavale nupule vajutades ei tea kunagi, mida Thorton tegelikult ütleb. Arvustaja meelest on see huvitav lähenemine. Vastavalt valitud stiilile võid saada väärtuslikku informatsiooni ja/või lisaülesandeid.

Missioonide ning relvastuse valik toimub turvamajades, sealt teleporditakse sind ülesannet täitma otse tandrile.  Liikumine toimub kolmandas vaates ja see on loomulikult konsoolipärand, sest mäng plaaniti esialgu PS3le. Kui hiilivat meest on päris lihtne üle õla juhtida, siis tulirelvaspetsialisti jaoks oleks ainuõige FPS, paraku seda kaameranurka meile ei pakuta. AI pole kah just kõige teravam pliiats karbis. Kohati jäävad vastased lollakalt tulejoonele tolgendama ja samas oskavad nad ka läbi seinte näha. Puuke siin leidub.

Sihtimine ja liikumine, kaameranurga muutmine on klaviatuuri ning hiirega kordades mugavam kui mängupuldiga, selles osas on PC mänguritel vedanud. Käsuklahvid asetuvad kenasti vasaku käe alla, neid saab konfigureerida. Ja kui puldiga mängides pead relvavahetamiseks oma 3-4 liigutust tegema, siis arvuti taga piisab vaid hiirerulli liigutamisest, nii nagu kord ja kohus.

Omaette jabur lugu on varjumisega. Varjumisnupp on kontekstuaalne, st kui oled sobiva kasti-seina lähedal, saad selle taha end ära peita. Loomulikult ei sobi peitupugemiseks mitte iga nurgatagune. Varjes olles oskab Mike vaid tulistada. Seega, kui mõni vastane otsustab uurima tulla just selle kasti tagust, kus kükitad, siis ei suuda Thorton, kes muidu lähivõitluses kibe käsi, teda käte-jalgadega kahjutuks teha. Need puugid teevad missioonid kohati tüütuks ja surma võib saada liigagi lihtsalt. Õnneks on olemas salvestusvõimalus.

Lugu ise on küllalt kaasahaarav ja huvitavalt jutustatud, aga mänguhuvi säilitamiseks ei hakka siinkohal sellest detailsemalt jutustama. AP on kaunis lineaarne tegevus, ega mängija ei saa arengut eriti mõjutada. Vahest ainult selles suunas, mis järjekorras pakutavaid ülesandeid vastu võtta. Karakteri arengut saab mõjutada vestluste ja ülekuulamiste stiiliga, see muudab NPCde suhtumist sinusse ja avab tihtipeale kasulikke võimalusi. Kõige huvitavam on siinkirjutaja meelest panna Thorton kas hiilija või sõduri karjääri läbima ning siis vastavaid omadusi võimalikult kiiresti maksimumini viia. Kui sind sedasorti meelelahutus paelub, siis võib AP lausa kaks korda huviga läbi mängida, et vaadata, kuidas agent samades olukordades, kuid erinevate oskustega toime tuleb.

Graafika poole pealt paistab AP kaunis päevinäinud: tüübid, eriti peategelane liiguvad kohmakalt ja nurgeliselt, tekstuurid korduvad. Plahvatused on nii mannetud, et lausa piinlik on granaati visata: vaprad terroristid kaotavad Ameerika eriteenistuse vastu igasuguse lugupidamise. Heli, eriti näitlejate tööd tuleb seevastu kiita. Eriti Throton ise viskab vahel päris musta huumorit ja tema hääletoon on sellele vastav. Dialoogides häirivad pausid ja heli/pildi sünkroonsus, kuid see on vaid iluviga.

Kokkuvõtteks. Idee on hea, kuid mõned eespool toodud vead ei lase mängul maksimumpunktide lähedale küündida. Tehnilised apsud segavad samuti, kokkuvõttes jääb skooriks 6/10.

Süsteeminõuded:
* OS: Windows XP, Vista või Windows 7
* Protsessor: Intel Pentium IV at 2.4 GHz or AMD at 2.0 GHz
* RAM: 1 GB RAM (XP) / 2 GB RAM (Vista ja 7)
* HDD: 12 GB kõvakettaruumi
* Video: 256 MB videokaardimälu (nVidia GeForce 6800 või  ATI Radeon 1300XT või neist parem kaart)
Mäng on välja lastud ka PS3 ja Xbox 360 versioonis. PC-versiooni andis arvustamiseks Gamelab.