Meediaarvustus: maamees meelitab siirusega

Seriaalis «Maamees otsib naist» osalejad Foto: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

Läinud pühapäeval Kanal 2s eetris olnud tõsieluseriaal «Maamees otsib naist» ei paku glamuuri, staare ja lihvitud dialoogi. Ja tõtt-öelda parem ongi, et ei paku.

Selliseid võltsilt glamuurseid tutvumis- ja kohtingusaateid on Eesti telekanalitel varemgi olnud ja õnneks on need küllaltki kähku eetrist kadunud.

Siin saates osalevad maamehed ütlevad aga, nagu asjad tegelikult on. Kui on vaja omavahel rääkida mahepõllundusest, siis räägitakse. Kui on vaja ennast näitama tulnud naisele öelda, et too ei näe pildi peal üldse enda moodi välja ja ehk on ta sõbranna pildi saatnud, siis öeldaksegi. Kui on vaja avaldada imestust, et naisel on rohkem lapsi kui ühel käel sõrmi, siis avaldataksegi.

Seejärel aga kohmetutakse, sest meelde tuleb kusagil läheduses ringi hiiliv kaameramees.

Selline aus, otsekohene jutt ja äkilised kohmetumised ongi selle sarja võlu, sest toimuv on reaalne ega tekita tunnet, et mõnusalt tagaplaanile jäänud saatejuht Krista Lensin võib mehi ja naisi kuidagi omatahtsi suunata.

Või nagu kirjutas üks saadet kommenteerinud vaataja: «Üle ootuste lahe saade, kus polnud liigset glamuuri ja peenutsemist, tibindust ja võltsnaeratust. Kõik oli ehe ja eestimaine, armsalt maavillane.»

Maavillasus on samuti oluline võtmesõna, sest mõne kommenteerija hinnangul võinuks osalised end kohtinguks ikka uhkemalt üles lüüa.

Aga milleks? Mehed ei otsi ju kaaslast «Tantsud tähtedega» saatesse, vaid perenaist oma tallu. Naisedki tundunuks pikkade küünte, ülimoodsate soengute ja uhkete riietega pigem koomilised, sest sellises vormis ei saa nad küll talutöid teha – lehma udarat pigistada või sõnnikut loopida.

Mehed ja naised olid, nagu nad olid: tavalised inimesed. Ehk ongi see saade mõeldud tavalisele inimesele, kuigi eks saavad ju ka glamuurihuvilised vaadata, kuidas asjad siin Eestis tegelikult käivad. Nii nad käivadki – lihtsalt ja siiralt.