Elu24 reporter hüppas kolmandalt korruselt alla

Õllesummeril kontrollis Elu24 kartmatu katselendur maa külgetõmbejõudu.

Katse läks korda. Maa tõmbab meid endiselt enda poole, aga katselenduri õnneks jäi tema keha ning Tallinna lauluväljaku püha pinna vahele hiigelsuur õhuga täidetud kott. Asja nimi on Bagjump ning selle tiris Eestisse soomlane Peke Eloranta.

Pikk kõhn habemik Peke, kes meenutab vana kooli hipit, sõelus ise maandumiskoti ümber, käes aukartust äratava välimusega fotoaparaat ning püüdis kaadrisse sireäärseid tantsutüdrukuid, kes asjakohaste kiljatuste saatel platvormidel alla pudenesid. Põhikutsumuselt ongi Peke fotograaf, kes muuhulgas ka Playboyle pildistanud. Eestis elab ta juba kümme aastat ning peab Toompeal veinibaari. Ja nüüd siis Bagjump. Mis asi see selline on?

«No alguses kasutasid sellist kotti filmikaskadöörid trikivõtete jaoks,» seletas Peke. «Aga siis avastasid selle lumelaudurid, kes leidsid, et näe, nii saab trikke treenida ning selleks pole isegi lund ja mäge vaja. Soomes on Bagjump igavesti populaarne, praktiliselt kõikidel sedasorti üritustel on kohal.»

10x10 meetri suurusele kotile hüpatakse 6 või 9 meetri kõrguselt. See viimane annab enam-vähem kolmekorruselise maja tunde kätte. Aga igamees peab alustama kuuelt meetrilt, et hüppetehnika kätte saada. Soovitav on maanduda tagumikule või seljale, et kokkupuutepind võimalikult suur oleks. Aga kas see ohtlik ei ole?

«Ei,» vastas Peke veendunult. «Soomes on nüüd tehtud üle 10 000 hüppe ja ainult üks inimene on kergelt vigastada saanud, aga see ka ei kuulanud instruktori õpetusi ja hüppas tikksirgelt ning jäigalt. Saigi põrutada.»

Seisan platvormi serval ja vaatan alla. Terve mõistus ja mingi karvane loomake kõhus seletavad: inimene ei pea asja eest, teist taga siit alla hüppama. «Katsu selle logo keskele sihtida,» õpetab instruktor. No nüüd! Paar jooksusammu, tõuge, jalad ette ja MAUHHH!

Ja kohe esimene hüpe tekitas sõltuvuse. Seda tahaks veel ja veel ja veel. Proovida erinevaid hüppetehnikaid, pääseda kõrgemale, lennata kauem… Peke sõnade järgi on suurim kotihüppe kõrgus 40 meetrit, st enamvähem täpselt kõrvalasuva laulutuletorni kõrgus. Aga siis peab maandumiskoti suurus olema juba 15x15 meetrit ja hüppajaks elukutseline trikitaja, mitte adrenaliininäljas kirjatsura.

Hetk lennumõnu ja pehme maandumine maksab 200 krooni, kaks hüpet 300. Sama palju küsitakse ka poole tunni eest Saku taevapubis, kus istud rihmadega kinnitatult 40 meetri kõrgusel ja jood õlut. Olles neid mõlemaid proovinud, võib siinkirjutaja kinnitada: kui teil see raha peaks üle olema, minge ja prooviga seda kotihüpet. Lõbu on kordades lühem, kuid elamus umbes miljon korda intensiivsem. Ja nii hästi, kui pärast hüpet, pole päris hulgal ajal ükski õllesõõm (Peke pakub Soome Kukko õlut, päris kena hele, kergelt humalane rüüp) maitsenud.