Scissor Sisters: õllefestival kõlab põnevalt!

Scissors Sisters Foto: promo

Reedel esineb Õllesummeril skandaalse imidži, rohkete geifännide ja värvikate kontsertide poolest tuntud glämm-popbänd Scissor Sisters. Bändist ja äsjailmunud uuest albumist räägib kitarrist Del Marquis.

Teil on äsja ilmunud kolmas stuudioalbum «Night Work» ning olete pärast paariaastast pausi taas kontserte andmas. Kuidas on Scissor Sisters aastal 2010 muutunud võrreldes teie läbimurdeajaga kuus-seitse aastat tagasi?
Kõik on muutunud. Popimaastik on muutunud, muusikatööstus on muutunud. Albumid müüvad vähem, tuurid on palju olulisemad. Need on negatiivsed küljed, vabandust. Positiivne on, et meie uus album pole selline, mille me oleks võinud teha siis kui me alustasime. See on kindlasti parim album, mis me kunagi teinud oleme. Me oleme kasvanud ja oleme parem bänd.

Kuidas uus album eelmistest erineb?
Töötasime esimest korda produtsendiga väljastpoolt bändi, Stuart Price'iga. Tavaliselt produtseerime ja miksime me oma plaadid ise ning see lisas laulukirjutamisele ja produktsioonile palju. See on meie kõige terviklikum album, arvan, et see on väga tugev ja ühtlane plaat.

Kas uus plaat on endiselt peoalbum või olete tõsisemaks muutunud.
Ma arvan, et kõik meie albumid on üheaegselt nii tõsised kui humoorikad, meile meeldib segada tõsiseid teemasid popmeloodiate ja naljaga, kuid uuel albumil on kindlasti pisut vähem huumorit ja helgust ning see on kindlasti eelmistest veidi tumedam ja süngem album.

Kolmas album tihti defineerib bändi karjääri, kas see lisas ka teatavat pinget?
Jah, mõnes mõttes on kolmas album kindlasti meie karjääri suhtes väga oluline album. Plaadiga läks ka nii kaua aega, sest me tahtsime uue albumiga tõestada, et me oleme pikaajaline bänd, me ei kao kuskile ja me väärime oma kohta.

Kuidas uus materjal seni vastu on võetud?
Reaktsioon on olnud väga positiivne. Esitame oma kontsertidel täies mahus uue albumi materjali, mida väga tihti ei tehta, sest paljud bändid ei ole nii enesekindlad. Oleme uusi lugusid mänginud juba paar kuud enne plaadi ilmumist ning vahel on publik vaiksem kui tavaliselt ja kuulab nende jaoks tundmatuid lugusid tähelepanelikumalt, kuid vastuvõtt on olnud väga soe.

Scissor Sistersil on alati olnud väga seksuaalne ja pisut ka poliitiline imidž, teeb see asju keerulisemaks või hoopis lihtsamaks?
Ma ei tea, kas me just teadlikult väga poliitilised oleme, pigem pannakse see silt meile külge meie avatuse pärast. Meie seksuaalsus on varem tekitanud mõnedes riikides probleeme, kuid ma ei tunneta seda viimasel ajal enam nii palju. Viimase kümne aastaga on popmuusikas ja üldse maailmas väga palju muutunud, palju rohkem on popmuusikuid, kes on oma seksuaalsuse suhtes avameelsed ja ausad ning ka inimesed mõistavad, et kellegi seksuaalne orientatsioon ei mõjuta muusikat või laulukirjutamise kvaliteeti ega muuda esinemist paremaks ega halvemaks, vaid on lihtsalt osa sellest, kes me oleme.
Ma arvan, et me lihtsalt naudime seda, mida me teeme ning teeme kõik selleks, et meie publik ka iseennast naudiks. Meie jaoks on oluline tähistamine ja nautimine.

Teid on nimetatud popmuusika redefineerijateks kuid samas ka rockbändiks. Kuidas sina Scissor Sistersit defineeriksid?
Me oleme kindlasti popbänd. Mõni aeg tagasi see võib-olla polnud midagi väga revolutsioonilist, kui oli üsna tavaline olla popbändis, kuid ma ei arva, et see praegu enam nii on. Praegu ei ole väga palju popbände, on poplauljad ja popstaarid ning on rockbändid. Meie oleme kuskil seal vahepeal ning ma arvan, et olemegi üsna ainulaadsel positsioonil.

Teie läbimurdest praeguseni on olnud mitmeid artiste, kes on vähemalt üritanud sarnast helipilti ja soundi saavutada. On see kellelgi sinu arvates ka õnnestunud?
Ma ei usu, et kellelgi on õnnestunud teha midagi, mis oleks päriselt sarnane sellega, mida meie teeme. Kindlasti on palju võetud mingeid meie elemente ning neid muudetud ja enda omaks tehtud, kuid ma pole kunagi kuulnud ühtegi bändi, mis kõlaks nagu Scissor Sisters. Pigem võetakse meilt üle meie lavashow elemente ja tantsuliigutusi, kuid kui see oleks Scissor Sistersi ainus väärtus, oleksime me juba ammu kadunud.

Millist muusikat sa ise kuulad?
Ma olen viimase aja muusikast kõige rohkem kuulanud ilmselt Miike Snow albumit, kuid ma kuulan hästi palju r'n'b-d ning üldse muusikat, mis võib-olla ei tunduks loogiline Scissor Sistersi fännidele.

Mis on teie mõjutajad ja inspiratsiooniallikad?
Näiteks lugu «Invisible Light» on mõjutatud Trevor Hornist ja Frankie Goes To Hollywoodist, kuid see ainult üks lugu ja kokku kõlab kõik ikka nii nagu ainult Scissor Sisters kõlab. Aga me vaatame palju filme, õudukaid, klassikalisi komöödiaid, loeme palju raamatuid, meie sõbrad inspireerivad meid ning kõigest sellest kokku tulebki aines meie lauludeks.


Esinesite just Glastonbury festivalil ning esitasite ühe loo koos Kylie Minogue'ga, kas on tulevikus veel selliseid koostöid oodata?
Võib-olla kui publiku seas on keegi, siis võib kõike juhtuda, aga kindlasti ei tee me seda igal kontserdil, kas aga kunagi mõnel albumil mõni selline koostöö sünnib, eks näis.

Esinete Tallinnas õllefestivalil, on teil ka varem sellist esinemiskogemust olnud?
Paljusid festivale sponsoreerivad õlletootjad,. aga ma ei usu küll, et me oleksime varem päris õllefestivalil esinenud. Ma ei tea, kas see tähendab, et me tohime laval ainult õlut juua, aga õllefestival kõlab igatahes väga põnevalt.

Mida Tallinna kontserdilt oodata võib?
Me anname endast igal juhul 110 protsenti. Kui me esineme kohas, kuhu me tuuriga väga tihti ei jõua, pingutame me alati eriti, et jätta unustamatu mulje, sest võib-olla me ei jõua sinna mitme aasta jooksul tagasi. Meil on palju energiat, väga hea produktsioon ja suurepärased lood ning me teeme kõik, et anda suurepärane kontsert.