Võõral maal rännates on tore kohata kaasmaalasi, kes on end seal mugavalt sisse seadnud, kuid ise ellujäämiseks tuleb proovida üha uusi töid.
Omal käel Uus-Meremaal: reisiraha teenime kiiviistanduses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne tuulisest Wellingtonist lahkumist saame kokku Sergiuse ja tema poja Lauriga. Sergius on üks siinsetest Eesti päritolu inimestest, kes meiega oma lugu jagada soovis. Sergiuse vanemad rändasid Eestisse Ukrainast ja Saksamaalt. Mees on sündinud Eestis ja elanud siin 11 aastat.
Nüüd elab Sergius kaheksandat aastat Uus-Meremaal oma sakslasest abikaasaga, kasvatades seitsmeaastast poega, kes räägib ladusalt nii saksa kui inglise keelt. Sergiusel ei ole Eestiga enam mingisugust sidet, sellegipoolest on Eesti talle oluline. Lahkunud Eestist küll 20 aastat tagasi, tunneb ta puudust jaanipäevast ja šašlõkist. Vaevata võtab mees üles viisijupi: “Meri on, meri jääb, meri olema peab …”
Uhkusega tunnistab Sergius, et ta on Tallinnas laulupeol esinenud. Eesti keelt räägib ta küll põgusalt, kuid üht-teist aru saab. “Eestiga on kuidagi soe suhe, vaatamata ajalisele ja füüsilisele distantsile,” räägib Sergius. “Meel läheb helgeks Eestile mõeldes, ikka ainult head asjad tulevad meelde.”
Siiani sõidab Sergius kord või paar korda aastas Wellingtoni Eesti kogukonnaga kokku saama. “Miski paneb seda tegema,” nendib ta.
Eesti eestlane tuleb koju rändama
Meie rännak ülihästi vastupidanud autoga kulgeb põhja suunas, kus meid ootab üle 400 kilomeetri kaugusel rannikuäärne kuurortlinn Napier. Pigem aga seal elav sõbranna Liane.
Napier on väike, ent suvel rahvarohke linnake, mille art deco stiilis majades asuvad peaasjalikult restoranid, kohvikud, butiigid ja hotellid. Meie siiajõudmise aegu on buum möödas, poed-kohvikud suletakse enne pimeda tulekut ja tänavatel puhub ookeanituul.
Meil on suur rõõm näha sõpra siin, teisel pool maakera. Liane alustas seljakotirändurina nagu meiegi. Tema retk algas üle kahe aasta tagasi Austraaliast, kust ta omakorda Uus-Meremaale tuli. Nüüdseks on neiu elanud paar aastat Uus-Meremaal ja ennast siin mõnusalt sisse seadnud.
Liane elab koos kohaliku poisi ja uudishimuliku koera Boiga. Kas Lianest saab üks eestlastest, kes jääbki Uus-Meremaale ja siia kodu rajab? “Nii kaugele ei oska plaane teha, praegu elan siin ja elukaaslasega on plaanis paarikuine rännak Euroopasse ja Eestisse,” kostab ta.
Liane paistab end tundvat uues kodus üsna hästi. Äsja kolis ta imearmsasse vana kooli puumajja, mille suur aed peidab endas avastamist ootavaid nurki-peidupaiku.
Siin on laineplekist hobune, puu otsast kiikav onn, kuur, millest vabalt võiks saada saun, ja küllaldaselt ruumi peenardele.
Juba esimesel päeval, kui Liane ja ta elukaaslase Kane’iga uude koju kolime, on Liane kättpidi mullas ja rohib majaesiseid peenraid. Soolaleivapeoks hakib-segab ta kokku ämbritäie kartulisalatit ja marineerib vanaema retsepti järgi kõrvitsat. Liane on tegus maalähedane tüdruk, kes askeldab kogu aeg. Vaevalt ta väiksenagi pudelis püsis, aga suureks saades lähevad temasugused maailma avastama.
Meeldejäävad on meie koos veedetud õhtutunnid õuekamina ees ja väljasõidud ookeani äärde, et tormiga randa uhtunud puid koju kütteks tassida. Niipea kui külmemad ilmad kätte jõuavad, hakkab puuvaru rannikult silmanähtava kiirusega kaduma. Siinsetes kodudes ei ole keskkütet ja elektriga kütmine on luksus, niisiis ongi paljudes vanemates majades kaminad, mis tegelikult palju sooja ei tooda, kuid midagi ikka. Ahje me veel kohanud ei ole.
Korjates tasub tunnipalka võtta
Läksime Napieri lähedale tööle kiivisid ja õunu korjama. Kiivide korjamine kõlab eksootiliselt, kuid kogu ilu ja võlu kaob pärast esimesi töötunde, asendudes pigem üksluisusega. Nii õunu kui kiivisid korjates tuleb kõhul kanda suurt kotti, millesse viljad koguda. Kiivipuude oksad painduvad umbes kahe meetri kõrguselt, moodustades lehevaiba, mille all kiivid ripuvad.
Kiivide korjamine käib kiiresti, viljad tuleb pea kohalt kotti panna ja kui kandam ebameeldivalt raske, kott traktorikärusse tühjendada ja taas uut täitma asuda.
Õunte korjamine on selle võrra raskem, et sellesama kotiga tuleb redeli otsa ronida ja ladvaõunadki alla tuua. Ühtlasi hoolega jälgida, kas õunad on ikka korjamiskõlblikud. Ubinal ei tohi olla külmavõetud mügarikke rohkem kui pöidlaküüne jagu ega märke päikesepõletustest, sest need kohad lähevad kiiresti mädanema.
Kiivide korjamisel maksti tunnipalka, aga õunte puhul saime palka koguse pealt. Kui korjamistööga alles alustad, on tunnitasu alati kasulikum, sest tükihind on tavaliselt arvestatud kiiremate korjajate tempo põhjal, algaja võib olla kordi aeglasem.
Nüüd, kui suur osa maailmast on teleekraanide ette naelutatud, et kaasa elada jalgpalli MMile, on meilgi tekkinud küsimus, kuidas Uus-Meremaal läheb ja kas kohalikud mängudele kaasa elavad.
Selgus, et huvi on siin märgatavalt suurem hoopis ragbi vastu, kuid pisut vaadatakse jalgpalligi. Kohalikud naljatavad, et nad elavad täiel rinnal kaasa kõigele, milles nad on paremad kui lähim naaber Austraalia. Seda nad jalgpallis tõesti on.
Meie rännak jätkub ikka põhja suunas, et teha elu esimene kümblus kuumaveeallikas ja leida mõlemale täiskohaga töö.