Vanim teadaolev keskaegne Downi sündroomi juhtum?

Vanim teadaolev keskaegne Downi sündroomi juhtum?

FOTO: SCANPIX

Hiljutine uuring näitas, et vanim teadaolev keskaegne Downi sündroomi juhtum pärineb Prantsusmaalt.

1500 aastat tagasi suri selle sündroomi all kannatanud  5–7-aastane laps, edastab Huffington Post.

Uurijate sõnul ei pruukinud see laps olla oma haiguse pärast kõrvale tõugatud, kuna ta matmine oli tollase kombe kohane.

Arheoloogid leidsid Downi sündroomiga lapse skeleti juba 1989. aastal kaevates selle välja koos veel 98 skeletiga, mis olid Kirde-Prantsusmaal Saint-Jean-des-Vignesi kloostri surnuaial.

Arheoloogide sõnul näitasid lapse luud, et tal oli Downi sündroom.

Bordeaux ülikooli arheoloog Maité Rivollat ja ta kolleegid tegid lapsekoljule kompuutertomograafiauuringu, mis kinnitas sündroomi olemasolu.

Downi sündroom on geneetiline häire, mille puhul on on 21. kromosoomis trisoomia ehk kahe sarnase kromosoomi asemel on selle all kannatajatel kolm kromosoomi.

Selle sündroomiga kaasneb intellektuaalne mahajäämine, väiksem kasv, teatud näojooned, kaasa arvatud mandlikujulised silmad ja madal nina.

Kõige varajasem viide Downi sündroomi kohta pärineb olmeekide kujudest. Need on umbes ajast 1500 eKr.

Arheoloogias on teada ka Downi sündroomi dokumenteeritud juhtum Inglismaalt leitud üheksa-aastase lapse kohta. See laps elas millalgi ajavahemikus 700-900 pKr.

Tegemaks kindalks, kas tõesti on tegemist Downi sündroomiga uurisid Rivollat ja ta meeskond kolju struktuuri ja suurust võrreldes seda 78 lapsekoljuga. Analüüs näitas, et nimetatud koljul on jooni, mis viitavad Downi sündroomile.

See kolju oli lühike ja lai ning samas ka lame. Koljul oli ka lisaluid. Lapsel oli ka lõuaosa ja hambad ebanormaalse arenguga.

Arheoloogid uurisid ka viisi, kuidas see laps maeti, leidmaks märke ka selle kohta, kuidas teda eluajal koheldi. Nagu ka teised leiukoha surnuaia matmised, oli ka see laps maetud seljale nägu ülespoole peaga lääne ja jalgadega ida suunas. Käed olid aga pandud keha alla nagu kõigil teistel maetutel.

«Kõik see viitab, et last ei olnud oma eluajal kõrvale tõugatud ega stigmatiseeritud. Hoolimata sündroomist, oli ta oma kogukonna osa,» teatasid teadlased.