Suvelugemist: peatükk Chris Kala raamatust pealkirjaga Ebaõnnestunud!

Chris Kala Foto: Karli Saul

Elu 24 avaldab eksklusiivselt esimese peatüki Chris Kala esikromaanist «Ebaõnnestunud!», mis jõuab poodi järgmisel nädalal. Head lugemist!

 

 

Pühendusega Märter kirjastusele ja minu isale

Sissejuhatus

Minu nimi on Chris. Tol hetkel, kui mõistsin lõpuks, mis

oli minu elu mõte, olin ma kõigest seitsmeteistaastane

noormees.

Teate, elus tuleb ette ohtlikke ja uskumatult sürreaalseid

otsuseid. Mis paneb meid, inimesi, selliseid otsuseid tegema? On

see meie soe ja tuksuv süda, tunded, mida me ei näe, kuid tunneme,

või on see siiski miski muu oluline, mida inimkond aga väljendada

ei oska? Võib-olla ei tahetagi ennast niimoodi väljendada, sest

kardetakse – kardetakse olla see, kes tegelikult ollakse. Inimsööjad,

just need me olemegi! Rikume nii teisi kui ka ennast, alustades tujust

ja lõpetades eluga. Kui kõik maailma elanikud oleksid ideaalsed,

ideaalselt vajalikud, tahetud, nõutud ning vastaksid üksteisele

ideaalsuse tippudes, poleks enam maal elu. Samuti, kui kõik oleksid

viimased munnid siin ilmas ning mitte kedagi teist peale iseenese ei

sallitaks, oleks samuti tohutu kaos.

Mis juhtub aga siis, kui enam ei sallita ennastki? Viimane piisk,

mida talutakse, on iseenda positiivsus ja negatiivsus elu suhtes. Elul

poleks mõtet, kui ei sallitaks ennastki, alaväärsuskompleksidega

elades ei saavutata sittagi.

Seitsmeteistkümne aasta ja kahesaja päeva vanusena, täpsemalt

siis 2. veebruaril, just tol hetkel jõudis ka mulle lõpuks mõtteainet

sinna hernesse, mis asub skalbi all olevas ruumis. Iseenese

alavääristamise, komplekside ning negatiivse ellusuhtumisega ei

jõua ma enam kusagile ...

 

ESIMENE OSA

 

4 . j a a n u a r

Murdumine

Avatud rähmased silmad, uniselt udune vaade, tatist

üleujutav nina, sitahais suus – need on hommikused

esmased märgid, mida ärgates enda juures tähele paned. Need

igahommikused märgid teevad su õnnelikuks, annavad sulle aimu,

et sa oled elus, eksisteerid selles mõttetustest tulvil maailmas. Tõused

voodist püsti, vead ennast akna juurde, ainuüksi selleks, et öö otsa

toas möllanud tuule ees aken sulgeda. Õues on keskpärane talv, isegi

linde ei ole lendamas ega laulmas, ainukesed, kes sulle hommikul

kraaksuvad, on need kuradima kajakad ja varesed. Nende tugev ja

kile kraaksumine läbib sinu meelt ja pealuud läbi sügava une, nende

kiunumine prügikastide ümber ärataks ka surnud üles. Hoolimata

sellest kõigest, on hommikuti imekombel kogu aeg hea tuju. Hea

tujuga tuleb alati midagi ette võtta, enne kui see rõõmujoovastus

kaob, ning tekib tahtmine iga elav hing sinnasamusesse pimedasse

koopasse saata, mis asub veel tänapäevani inimese tagumises osas.

Ka tol päeval ärgates tundsin rõõmujoovastust hinges, ma

tundsin, et sellest tuleb väga tähtis päev minu elus. Kahjuks või

õnneks, täpselt nii see ka oli, kellele õnneks, kellele aga mitte ... tol

päeval kadus ajutiselt minu noorukielu mõte ... Elu mõtte kadumine

on justkui kõige huvitavam tunne, mida eales kogeda saab. Tunne,

mis tekitab enese alavääristamist, alahindamist enda oskuste ja

suutlikkuse suhtes. Kõikides nendes tegudes, millega hakkama

saad, näed sa tol hetkel vaid negatiivsust, mitte vastupidi. Sa oled

seersandi ees seismas nagu märgistatud sõdur , kes on täielikult

tühi koht.

Niisiis, nagu ikka, astusin ma ka too päev koduuksest välja

ja suundusin bussipeatuse poole, mis asetses teisel pool autoteed.

Rahvast oli rohkesti, katusealusest pressis välja ükshaaval inimesi.

Seda rahvaga täitunud peatust nähes oli teada, et buss tuleb kohe,

pealegi oli pühapäev ja bussid käisid tol päeval eriti harva nagu

surm mööda sinu tuba.

Õues oli kõle ja külm, jäised kõnniteed ja sõiduteed oli takistuseks

liiklejatele, õhk oli niivõrd rõske ja külm, et hingates nina kaudu

välja tuli sooja auru ning sisse hingates tõmbusid mustad, lühikesed

ninakarvad kogu aeg tõmme-tõmbe haaval kokku. Jube debiilne

tunne on sõõrmete sees, kuid mis sa ikka teha saad, selle tundega

harjutakse ajapikku ära, talvel ju jube raske hingata teisipidi. Mõni

hingab isegi suu kaudu, nii et selja tagant vaadates tundub, et teeb

suitsu. Pealegi jätab läbi torru rullitud suu sisse ja välja hingamine

väga kiiksuga mulje vaimuhaigest idioodist, kes ei oska ikka veel

nina kaudu hingata.

Enne kui ise peatuse katuse alla sammud sean, viskan alati pilgu

ka bussiaegadele. Mis on selle tegevuse mõte? Mida annab mulle

teadmine, kas buss tuleb 5 või 15 minuti pärast? Aga on tarvis teada,

see oleks kui iseenese harimine mitte millegagi, lausa harimine

tühjusega. Niisiis vaatasin seda tabelit, number 51 ... hmm ... nii ja

jäänud oli umbes 7 minutit. Süda rahul, hea olla, nüüd teadsin ju,

millal buss tuleb.

Seistes peatuses, libistasin käed püksitaskusse, haarasin

näppudega mp3-mängijast kinni ning vajutasin vihaselt ning

jõuliselt play-nuppu. Minu kõrvus oli nüüdsest taevalik mõnu,

1 sekundi jooksul, juba esimeste nootide juures, tundsin, kuidas

muusika minu mõttetult tühja maailma ummistas. See tunne … see

tunne on võrratu! Möödas oli juba 10 minutit, läksin vaatasin tabelit

veelkord, et kontrollida, kas on ikka õige aeg kirjas. Silmitsedes seda

rõvedalt sitast tabelit, selgus mulle just sekundi pealt, nagu puuga

pähe löödud koerale, et olin terve see aeg vaadanud valet päeva

ja elanud need 7 minutit täiesti vale päeva alusel. Mõttetu idioot

olen, ma ütlen! Vaatasin, kirjas on, et buss tuleb alles 12 minuti

pärast. Üpris loogiline, oli ju ka pühapäev ja need kuradima haisvad

ainukesed ühissõidukid, mis mind ühest kohast teise viivad, liikusid

tolle päeva puhul aastas korra. Vihkasin seda päeva alati, vihkan

siiani. Kõige tüütum ja mõtetum, kuid miskipärast läheb just see

tavalistest päevadest palju kiiremini.

Bussi sisenemise juures on alati keegi, kes sind takistab või

sinu ees sõna otseses mõttes munema kukub, nagu kuradima

ajudeta kana, raisk! Olgu, mõistmist väärt on sealses olukorras

vanainimesed, saan neist täielikult aru. Jalad ja käed läbi, luud

enam ei kanna, hingeldama ja higile võtab see 3-astmeline trepp

bussi. Loogiline – inimene on vana ja väsinud, palju ta ikka jaksab

tõmmelda elu jooksul. Kuid see ei anna tal mitte mingisugust

õigust ees töllerdada ja takistada minu liikumist bussi sisemusse ja

istekohtade suunas. Kui vaid 3 astme läbimise ajal suudetakse alati

tuigerdada edasi-tagasi, on see uskumatult marru ajav tegevus. Olgu

siis ühel pool ja ronigu ja upitagu ennast sealt üles, ärgu tuigerdagu

teisele poole ette, ta ei ole ainuke, kes ühistransporti kasutab. See

pole veel kõik, isegi kui jõudsin bussi normaalselt, suudeti mind

alatasa ära suruda. Surujateks olid vanamutid, kuradi närused

peerud, kes jooksid vabade istekohtade poole, hoolimata, kellest

nad võisid üle joosta, peaasi, et neil endil hea ja mugav oleks. Kurat,

nagu loomakari, ratsahobused, kes jooksevad sinust üle kui odavast

sitast, jättes maha vaid jäänused. Ma ei taha nüüd sellega Teile,

lugejad, väita, et ma vihkaksin vanainimesi, ilmselt saab ka minust

kunagi selline. Juba ainuüksi seetõttu ma ei saagi neid vihata, isegi

kui ma seda tahaksin. Lihtsalt on sellist tüüpi vanemaid inimesi, kes

ajavad sind närvi oma penskarliku käitumisega.

Pika ja uimase sõidu teevad imeliselt meeldivaks bussis

viibivad kaaslased. Tookord oli kohutav rahvas, buss oli täis pätte,

narkomaane, asotsiaale ning igasugu muid elavaid inimloomi, kes

millegi tõttu mulle ka silma jäid. Vaadake, Lasnamäel pole võimalik

läbida marsruuti, nii et ei viibiks bussis koos idiootidega. Igas

peatuses varitses oht, mille sarnane tundmus on olemas siiani ja

jäädavalt.

Sel samal pühapäeval veetes aega inimestega, keda ma armastan

rohkem kui iseennast, oli tunda rasket ja rõsket õhku õhus. Tunded,

emotsioonid andsid märku, et täna ei ole päev, kus ma saan olla

õnnelik inimene. Äkki oli see minu sisetunne? Või olid need teiste

märgid? Igal juhul oli minu tuju lõpuks mornide morn ning Elise

maja ukse juures oli tunda viha, põlgamise ning valu maitset. Päeva

kõige raskemaks sündmuseks kujunes minu elus hetk, mil pidin

Elisele hüvastijätusuudluse andma ja hakkama sammuma enda

kodu poole ... sellel õhtul ma ei saanud mitte mingit musi. Näruse

sitase pederasti tunne oli, tunded olid alla surutud, tundsin kuidas

sisemine kurat hakkas häält tõstma. Oli ka põhjust, isegi võlusõnu,

mis päevast päeva minu kõrvu külastasid: “Ma armastan sind ka,

Chris!”, isegi neid ainsaid sõnu ei kuulnud. Vihameeter oli täis

saanud. Oma naiselt ei saa enam musi, ei kuule neid sõnu, mida ehk

just tol hetkel oleksin hirmsasti vajanud. Olin temaga koos olnud

aasta ja kuu ning ma ei kuulnud neid sõnu enam tema suust.

Lühikesel, aga pikaldasel üksikul koduteel oli mõtetes vaid

see ainus ja õige tüdruk. Sisenedes Lasnamäe tüüpilisse trepikotta,

märkasin esimesena neid debiilseid postkaste, millega meenus hetk,

kus olin selle neiuga suudelnud. Ainuüksi selle inimese nimest

mõtlemine ajas nutma ja tekitas kohutavaid judinaid üle keha.

Isa oli veel tööl, isanaine ning vend olid kodus, kell oli palju.

Polnud ka ime, et nad kodus olid, nad ei käinud enam õhtuti väljas,

polnud aega ega ka vajadust. Igal juhul tuli teha mul võimalikult

karm, tõsine ja isegi kohati rõõmust lõhkeva inimese nägu, kuid

paratamatult ma seda ei suutnud. Pool tundi hiljem, kui olin oma

toas nutnud, otsustasin teha teatavaks ka isanaisele, mis õhtul seal

Kivila 1 maja all juhtunud oli. Teate, sellest, mis sulle enim haiget

teeb, on praktiliselt võimatu rääkida. Iga järgnev sõna, mis sinu

suust tuleb, heli, mille sa oma keele asendi ja välja puhuva õhuga

tekitad, on üksluine ning murtud, sõnade hääldamine on võimatu.

Süda tuksub kolm korda kiiremini kui tavaliselt, sa kokutad, veerid

mõtetes kokku oma sõnu, mis on sinu peas laiali kui maha visatud

mängukaardid. Ei möödunud sõnagi, millega koos ei oleks välja

tulnud ka pisar, fucking uskumatu on see inimese organism. Tunded,

need on ja jäävad vaatamata olukorrale või tingimustele, need ei

kao, inimesed naeravad ja nutavad alatasa, see on paratamatu.

Niisiis nutsin seal suure toa diivanil, Kätlin silmitses mind kui

nukrat elevanti, kes enda suurest torust laseb kuuldele kilkamisi,

mis väikestele lastele peeretamist meenutab. Tol hetkel mina aga ei

peeretanud, ma nutsin südamest. See valu, mis tabas minu südant

iga minut, iga sekund, seda oli võimatu taluda. Kui oleks võimalik,

oleksin sel õhtul oma südame välja rebinud ja selle purustanud,

oleks kõik valud ja piinad kadunud vähem kui sekundiga. See oleks

sajaprotsendiliselt minu piinad peatanud ning tuju paremaks teinud.

Tuju ... surnutel ei ole tundeid ega tujusid või emotsioone. Saan vaid

öelda, et nii minu hing kui ka keha soovisid südant rinnust välja

pressida, läbi rindkere murda ning lõpule viia tuksumise viimased

tuksumised. Sellel samal õhtul suri minus soov elada, suri soov olla,

eksisteerida. Suri see inimene, keda tunti Chrisi nime all!

 

5 . j a a n u a r

Enesehaletsemine jätkub

Hommikune äratus läheb iga päevaga aina tüütumaks ja

rutiinsemaks siinses elus. See kõik, kuidas asjad on paika

pandud, on omamoodi luksus, arusaam sinu mõistuses. Meie kõigi

sees asetsev bioloogiline kell, mis on harjunud meid üles ajama ja

lõpuks ka magama suunama. Miks me ärkame just hommikuti,

miks me ei maga õhtuni ega ärka siis? Miks minnakse magama

õhtul, miks mitte minna hommikul? Vastus nendele kahele üpriski

loogilisele küsimusele on imelihtne. Meie bioloogiline kell käsib meil

ärgata ja minna magama just siis, kui meie organism seda väsimust

või hommikust päevasära tunnetama hakkab. Arusaamatu on aga

see, et ükskõik mis kell magama ei läheks, mis kell ka ei ärkaks,

tahaks magada ikka veel ja veel, ennast kasvõi surnuks. Kuigi olen

viimasel ajal kogenud seda, et mulle piisab vähesest magamisest.

Ma ei saagi kaua magada, sest siis oleks nagu terve ülejäänud päev

ajusurm ja mõttetuse tipp. Pean magama ei rohkem kui üheksa

tundi, alla selle on ka okei ja olen endiselt igatpidi välja puhanud.

Kui aga tiksub aeg üle üheksa tunni, siis ongi see, et ma olen terve

selle fucking päeva uimane ja ideedes lootusetu.

Nii ma siis esmaspäeva hommikul, äratuskellalt lugedes kell

07.05 lamasin. Õues oli üpris valge juba, see tähendas vaid üht, et

varsti hakkab ju kool, sinna ei tohi kindlasti hilineda. Seda enam kui

esimesed kaks tundi olid meie elurõõmsa klassijuhatajaga, kes enda

igapäevase elurõõmsa tujuga meid õnne ja lustiga üle kallas.

Kell tiksus, tiksus, sulgesin korraks silmad, mõtlesin endamisi

eilsele, miks kõik nii läks. Miks? Milleks oli seda vaja talle, mulle?

Milleks rikkuda enda tuju? Miks pidid mulle haiget tegema?

Vastused nendele küsimustele tekkisid peas iseenesest ja ma

mõtlesin endiselt , oleks nagu narkouimas narkar, kes millestki

aru ei saa peale enda suurepärase doosi võtmist. Ma siiski tahan

veel, tahan teda veel. Ta oli ju minu narkootikum. Lamasin endiselt

kirevpunaste voodilinade vahel, silmad pahupidi peas, mõttes vaid

üks ja see ainus … Elis. Just seesama naine valitses minu pähklit

kupli all.

Omas mullis ning mõtetes ujumine viis selleni, et uuesti silmi

lahti tehtes ja kella silmitsedes, märkasin midagi uskumatut. Kell oli

07.37, ma olin magama jäänud. Kiiresti ajasin ennast üles, tormasin

vannituppa. Enne aga tegin voodi kiiresti kokku. See on selline

igapäevane kohustus, mille täitmata jätmise pärast saan hiljem

kodus vastu pead.

„Chris, ega see sul magasituba pole, et voodi kogu aeg päevad

läbi lahti peaks olema,” on tüüpiline vastus, mis tuleb kui unustan

tegemata oma voodi hommikuti.

Vannitoast väljudes tormasin mööda korterit ringi nagu kiimas

isane koer, kes ei suuda paigal püsida. Kell on juba kolmveerand

kaheksa, Kristi ootas ammu all, täiesti perses algus päevale. Toppisin

teksad jalga, pusa selga, mütsi ja jope välkkiirel käigul ning jooksin

esikusse. Kurat küll! Siis, kui kiiresti vaja, unustan alati midagi

maha ega õnnestu üks või teine asi nii nagu vaja oleks. Sokid, raisk,

jäid kappi. Imekiiresti suundusin tagasi oma tuppa, et haarata

sokke, tee peal olid aga väikese venna mänguasjad. Esik oli veel

veidi hämar ja pime ning ma ei näinud, mille peale astun. Äkitselt

tundsin kohutavat valu talla all. See oli mänguauto, mis minu talda

torkis ja selle veritsema lõi. Valu unustad kiiresti, kui sul on kiire

või mõtted mujal. Nii ma siis suundusingi enda verise tallaga edasi

koridori ja sealt juba õue. Liftis viskan endale kiire pilgu, imetlesin

paar sekundit ennast peeglist ja jooksin õue. Kurat, nagu pederast,

kes end pidevalt peeglist oma tähelepanuvajaduse vähendamiseks

peab vaatama. Kuid no ma leian, et mingi pilk visatakse ikka endale

enne lahkumist.

Kristi oligi maja ees, naeratas. Mul oli aga jube häbi tema ees, jälle

ma hilinesin. Mõnusalt matslik tunne hakkab hinges eksisteerima,

kui hiljaks jääda või millegi soovituga mitte hakkama saada.

Kallistasin teda sügavalt. Liikusime kui uisutades kooli poole.

Enne kui jõudsin klassi minna, võttis valvelaua ees mind rajalt

maha meie imeline õppealajuhataja Aia.

„Milles probleem?“ küsisin mina viisakalt, kui gümnasistliku

olemisega õpilane. Õp. Aia ei vastanud muud, kui et noomis mind.

„Pane ennast kirja valgele lehele, sa ju hilinesid!“ Maalisin

enda nime trükitähtedes ja vihasena, oleksin võinud vabalt ta saata

sinnasamusesse, kuid see koht, kuhu teda saata tahtsin, oleks olnud

liiga kole ja pime, et mitte ükski hingeline ei sooviks endale sellist

saatust.

Nimi kirjas, kiiresti tundi! Tunnid, nagu tunnid ikka, osaliselt

huvitavad, kohati aga pikad ja tüütud. Mängisin jälle igavusest

seda debiilset numbrimängu, kahjuks ei saanud ma selle eest

kunagi hindeid . Vahetunnis, nähes et seda neiut ei ole koolis

täna, oli hingeliselt kergem olla. Poleks suutnud teda näha, kõik

aasta pisarad oleksid sekundiga välja hakanud pressima ning

purskama igasse ilmakaarde. Võimatu on olla vastu tunnetele ja

emotsioonidele. Öeldakse, et võimatut pole siin ilmas midagi, kõik

on tahtejõus. Tulenevalt sellest mõtteterast võib öelda siis, et ma

tahtsingi koolis nutta ja lasta ennast emotsioonidest tühjaks. See ei

olnud siiski võimatu, igale probleemile on lahendus, ükskõik kui

tahes lootusetu see ka ei tunduks. Elis oli kodus, magas arvatavasti,

puhkas eilse õhtu jooksul täis nutetud nägu, ning kuivatas enda

peaga seda pisaratest tilkuvat patja. Seda tegin ka mina terve öö!

Kellegagi koos naermine, nutmine, kartmine, lollitamine mõjub

alati erinevalt ja toob esile palju ühiseid mõtteid ning emotsioone. Nii

jätkasin ka mina enda esmaspäeva pärast kooli loomulikult nuttes,

kuid seekord koos Elisega. Nutta saab mitut moodi: hirmunult,

õnnest, valust ning veel paljudest asjadest . Koos maailma kõige

kallima inimesega nuttes ja teda oma kaisus hoides polegi see

nutmine nii jube, kuid valus on kindlasti rohkem kui muidu.

Mõlemad nutsime ja värisesime üksteise embuses, rääkisime,

nutsime jälle, nii see jätkus paar tunnikest, kuni ma sealt lahkusin.

Ma ei suutnud temata olla ning olin lihtsalt sunnitud sinna minema

ka pärast kooli . Ta oli tol päeval üksinda kodus. Kurb, elus pettunud

ja haigelt morn tuju kestis järgmise päeva hommikuni. Bussiga koju

sõites sel õhtul, samuti järgnevatel ja eelnevatel päevadel, polnud

oluline, millal ma üle Taevakivi silla sõitsin, vaatasin alati kaugel

asuvasse toaaknasse, mis kuulub sellele naisele, keda ma armastan.

Järgmised päevad möödusid sama tundetult ja mornilt nagu

esmaspäevane päevgi. Mida iganes sa ka ei teeks, ei mõtleks, ei

ütleks, voolavad sinu mõtetesse vaid üksluise teema punktid. Iga

asi, mida poes, linnas, tänaval, kodus, koolis, kus iganes ma ka ei

olnuks, nägin, meenutasid teda. Kasvõigi ainuüksi arvutilaual oleva

minu ning tema ühise pildi vaatamine pani mõtlema selle olukorra

üle, mis hetkelisel seisul oli puhta persses. Vaatamata olukorrast

või asukohast, iga kord oma eksi nähes meenusid kõik mälestused.

Justkui terve elu enne surma, jooksid silme eest läbi kõik koos

veedetud ajad ja hetked, „mis on nähtud kui vana must-valge film,

see kõik taas kordub, see kõik on olnud kord“! Sellised mõtted

tekitavad lausa judinaid. Emotsioonid, iga viimnegi hetk, mis tekib

silma sisse, võrkkesta ette. Need mälestused olid kui nool, mis

läbib südame, kuid nendel hetkedel läbis see minu ajurakke ning

moodustas värvirikkaid pilte suhtest, mida igatsesin, inimesest

keda armastasin ja armastan siiani. Iga meenutus, mälestus

paiskas silmadest välja vett, mida nüüdseks võib nimetada lausa

lausnutmiseks.

Oli neljapäev ja sellest hetkest, mil mind üksinda jäeti, möödas

ainult kolm päeva, kuid nutmisest polnud seljataga sekunditki.

Kooli lõppedes tormasin väledal sammul koju, trenni tegemise aeg

ootas juba ammu. Nii ma seal kodus vaeva nägingi päevast päeva,

hantlite, pinkide ja kangide seltsis. Iga harjutus, mis järgnes eelmisele,

tekitas südames piina, valu, mida olin rinnus varemgi tundnud. See

valu oli tuttav, südamelihaste kokkutõmbed oli minu jaoks tavaline

asi, armastuse valu südames aga uus tunne. On see biitseps või

triitseps, mida treenida, hantlist lahti lastes tunned koheselt, kuidas

veri just selles treenitud kohas ringi voolab ning veresoonte vahel

ladestunult viimaks seiskub. Lihas on verest pingul, sama pinges,

kui verd täis mehe suguelund. Pumpasin ennast ning tundsin, et

enam ei jaksa. Sellest hoolimata pingutasin veelgi ja veelgi enam.

Mida rohkem ma pingutasin, seda suuremaks läks koormus ja valu

rinnus. Läbi piinade tõmblesin enda keha nimel, treenides seda

mõttetut kuuspakki kõhu peal, mis tuleb kiiresti ning kaob veel

kiiremini.

Pärast lõputute seeriate tegemist viskasin ennast voodisse

pikali. Veri ringles väledalt soontes, lihased lõdvestusid ja rohelised

klaasistunud silmad minu silmakoobastes pöördusid pahupidi.

Nähtavale jäid rohelise asemel vaid üleni valged laigud … see

tähendas vaid üht – ma jäin sügavasse unne. Mitte, et ma nüüd iga

kord silmad pahupidi magaks, aga tookord oli asi kuidagi veidi

imelik. Uni on alati magus, isegi kui see sisaldab õudust või muud

säärast, mida näha ei tahagi, magus on see ikkagi.

Läbi une kuulsin, kuskil on muusika. Jube tuttav oli see heli

minu kõrvus. Lõpuks tuli ette, see on ju minu mobiiltelefon. Kiiresti

avasin enda pahupidi olevad silmad. See helises, veel helises. Ma

ei eksinudki. Ekraanil vilkus ilmselgelt „Elis helistab“. Seda nime

lugedes hakkas süda peksma kiirel tempol, vererõhk tõusis, seda

oli tunda. Kiiresti krabasin telefoni. Kiirustades alati juhtub midagi.

Klappi üles lükates, et vastata kõnele, kukkus telefon voodi alla.

„Vittu küll,“ karjatasin teki all olles täiest kõrist. Vastasin

lõpuks mobiilile, ta palus mul arvutisse tulla. Kui ta lause lõpetas

ja palve oli esitanud, hakkasid mõte ja lootus korraga töötama, ning

mõtlema kõige paremale ja ebanormaalsemale olukorrale. Juba

lootsin, et tuleb midagi head, mida ma kuulda sooviksin, et ta tahab

mind tagasi ja kahetseb tehtud otsust. Kus sa sellega, asi oli väga

kaugel sellest. Tema soov oli, et kirjutaksin ühe plaadi. Vastasin

sellele palvele ning lükkasin DVD-plaadi arvutisse. Arvuti kukkus

undama ning lugema tühja plaati, mida hetk hiljem täitis muusika.

Milline rõõm oli mul talle valmistada heameelt ning täita tema soov

ja kirjutada see muusikaplaat. Teha rõõmu kellelegi, kellest hoolin ja

keda hindan, on alati hea ja tänulikkuse tunnet valmistav.

Lõpuks, mil ma avastasin, et on aeg asuda õppima, oli kell

juba natukene kaksteist läbi öösel ja mina ei olnud mõtetega kodus

arvuti taga istumas, vaid hoopis mujal vägagi mõistmatus kohas.

Olin mõtetes inimesega, keda jumaldan, aga keda ma ei saanud

ega saa kunagi enam. Südames olin endiselt veel temaga, mõtetes

olin silmitsi surmaga, kes lämmatas mind oma verest ülekuhjatud

vikatiga ning tekitas tunde, mida polnude kunagi tundnud.

Munnipeki kaste näos, ning odav türa sestra jopp suus, see oli

tunne, mis mind valdas tol õhtul arvutilaua taga istudes.

9 . j a a n u a r

Agni-Sandia Hallik

On reede, peaks midagi tegema. See ei ole küll minu

iseloomule tavapärane, kuid kuna hing on murtud ja mitte

miski mõtteid suhtest eemale ei saa, siis tuleb ette võtta midagi, mis

alati ei pruugi meeldida, kuid mis võib osutada väga meeldivaks.

Õhtu oli käes ja kogunesime vaikselt kooli juures. Selleõhtune

seltskond oli üsnagi rahvarohke. Elise oli sebinud meile place’i, kus

istuda, ning seltskonda juurde ka mõned neiud , ilma nendeta oleks

olnud totaalne t ausage fest. Teate küll, selline tüüpiline vorstipidu,

kus kutid räägivad juttu, tinistavad õlle ja lametsevad niisama.

Hommikul teineteise kaisus ärgates, sest ruumi magamiseks on

oluliselt vähe, on nad ka uhked veel selle üle.

Kell oli palju, õues oli väga pime ja kõle. oma meeletu kambaga

suundusime Lasnamäe Centrumisse õhtuks süüa ostma ning midagi

ka joogiks, et kasta keelekest ja oma meeli vedelikega. Pidu toimus

Ümeras, Lasnamäe ühes rajoonis üheksakordses paneelmajas,

eelviimasel korrusel. Sinna jõudes olid kõigil koheselt joogid kotist

väljas ning kõik kukkusid kaanima mõnusalt vaikselt enda jooke.

Samas inimene, kes meid vastu võttis ja reede õhtul enda juurde

lubas, oli Elise täditütar. Ta oli üks äärmiselt tore inimene. Askeldas

köögis omaette ja siis hiljem liitus ka meiega tuppa maha istuma.

Seltskonna lõbustamiseks oli vaja ju midagi teha, selleks oli

meil ei miski muu, kui lauamäng „ALIAS“. „ALIAS“ on selline

imepärane mäng, mis võimaldab inimestel, kes on moodustanud

paarid, seletada teineteisele võimalikult täpselt sõnu, kuid selle sõna

tüve kasutamine on keelatud. Nii me seal seletasime ja naersime, osa

ehk isegi nuttis, sest ei suutnud mitte midagi seletada ega arvata.

Õhtu jooksul oli parim, et süüa sai makarone ket upiga.

Elise ja Kessu hakkasid meile kõigile vaikselt makarone keetma.

Imekombel suutsid nemad, kas just nemad, aga pigem Elise panna

põlema köögirätiku, mille tagajärjel oleks vabalt võinud põlema

minna kortergi. Joppas meil sellega, Elise sai ise enne jaole, kui leek

suuremaks läks. Samal ajal, kui süüa tehti, püüdis T. sebida Elise

täditütart ning lasi talle samas enda heavy metal muusikat, mis pani

nii minul kui mõnelgi teisel ehk kõrvad sitavett jooksma. Öeldakse,

et maitse üle ei vaielda, ei vaieldagi, ei hakanud ka siis seda

tegema, lihtsalt läksin teise tuppa seisma ja aknast välja vaatama

vahelduseks. Ma ei viitsinud kuulata muusikat, mida ma kuulata ei

soovinud, seega kõige targem otsus oligi lihtsalt lahkuda.

Aknast välja vaadates, silmitsedes seda pimedat Lasnamäge,

meenus mulle vaid üks inimene. Absurdselt võimatu on elada selle

tundega, et sinu pead valdab vaid üks suur ja lõpmata tühjus, mida

ümbritseb üks ja see ainus inimene. Lõpuks viskas mul endalgi üle

ning suundusin suurde tuppa tagasi teiste seltsi. Iga võimalik hetk

otsisin silmsidet Agniga. Võrratult ilus neiu – seda leidsin õhtu

jooksul korduvalt. Kui ma vaid suutnuks ennast kokku võtta ja talle

midagi ilusat öelda või miskit meeldivat teha, aga selleks ma tol

hetkel võimeline ei olnud. Olin omadega liiga pingul, liiga stressis.

Iga päevaga läksin üha rohkem närvilisemaks, agressiivsemaks,

seda ei saanud peatada. Ma ei suutnud ennast enam kontrollida,

mu tunded, võimed olid võtnud minu üle kontrolli, ma olin laiali

valgumas.

Süüa oli loomulikult vapustav tunne, oma meeli ergutada

erinevate maitsetega, kõht oli niigi tühjaks läinud sellest paljast

Coca-Cola limpsimisest. Pärast söömist lükkas T. rõduga toas püsti

pisikese kaasaskantava vesipiibu, mis läks kõigile üsna hästi peale.

Kahjuks või õnneks jõudis enne vesipiibu tõmbamist üks neiu

ennast täiesti täis juua ja vanni ropsida ning haiseda sealses ropsises

ruumis. Vahetult enne söömist mängis kõik see rahvas seltskonnas

„Flirt“ kaarte, ma ei olnud huvitatud, üsna mõttetu mäng. Istusin

veidi netis ja tegelesin seal oma asjadega. Hiljem, vesipiipu

tõmmates selgus, et see mäng osutus väga huvitavaks ja selliseks

seksikaks kaardimänguks, mis lähendas inimesi ja tol hetkel eriti

mind ning Agnit. Õhus oli ilmselgelt keemiat ja sädet meie vahelt

lausa pritsis laiali. Võib-olla ma kujutasin seda endale liigsest Coca

joomisest juba ette, aga midagi nagu justkui toimus. Iga järgnev

kaart, mille me üksteisele ulatasime, oli vägagi sügava mõttega ning

päris tõsiselt öeldud. Mõningatel hetkedel tundsin, et oleks hea kui

ma teeksin sammu ja seda kenadust suudleks, aga ei. Ma olen ju

lohh ega julge riskida. Lihtsalt julgusest jäi vast puudu, või oli asi

Agnis? Asi läks lausa nii kuumaks, et kaartide vahetamishetkedel

meie pilgud ristusid ning meie käed puudutasid õrnalt teineteist.

Viimaseid kaarte talle andes panin need õrnalt tema rinnale, mis ei

olnud pervertlik, vaid selline teistmoodi lähenemine. Mitte, et ma

seda meelega oleksin teinud, vastupidi, ma tegin seda hea meelega.

Tunnet, mis valdas ja emotsioonie, mis minus olid sel hetkel, ei saa

sõnadesse kuidagi panna. Tundeid on sama raske sõnadesse panna,

kui öelda armastuse värv. Värv, mida keegi ei ole näinud, mida keegi

kunagi ei näe ka, kuid olenemata sellest väidetakse, et see värv olevat

punane, roosa, roosakaspunane või sootuks punakasroosa. Keegi ei

tea armastuse tegelikku värvi, sitta sellega, vähemasti teatakse, mis

tunne on armastada ja mis tunne on olla armastatud. See kirg, mis

mind valdas Agni läheduses olles, oli hurmavalt lummav. Agni hääl

oli ja on siiani nii omapärane, justkui heli mu kõrvadele.

Kell oli saanud juba 04.07, kui seda uuesti vaatasin. Tüdrukud

ootasid vaikselt enda esimest linna minevat bussi, tahtsid varakult

minna, kuna jõuda oli vaja ju Keilasse, kuskile pärapõrgusse –

eikunagimaa, nagu mulle ikka öelda meeldis. Päris eikunagimaa

see ei olnud, aga siiski Tallinnast väljas ja seega tallinlaste jaoks

karuperse. Keila või Pärakupõik 5, mitte mingit vahet ei ole,

ajuvabalt eemalepeletavad mõlemad.

Me olime sealse rahvaga juba nii ära harjunud, et tekkis selline

armas ja hoolivuslik tunne südames ja ka pükstes. Pükstes ikka

sellepärast, et iga kord Agnit või teisi toas viibivaid tüdrukuid

silmitsedes hakkas minu pükstes asuv operaator tööle ning püüdis

igal korral saavutada enda tippudest tipumat masti. Tegelikult seda

viimast mitte, aga no sellegi poolest on huvitav sellistest asjadest

mõelda.

Aeg lendas jutustades tohutul kiirusel, kuni jõudis kätte aeg,

mil Kessu ja Agni tegid minekut. Loomulikult läksime nii mina kui

ka T. ja Karl Martin sealt istumiselt, mida nimetasime tol päeval

peoks, minema. Naised ees, mehed järel, nii see olukord siin ilmas

tiirlebki. Ootasime õues külma käes bussi, mis tuli üsna kiiresti,

seega ei pidanudki enda mune otsast ära külmetama. Miskipärast ei

teinud ma Agnile kalli, kuigi oleksin tahtnud seda teha. Kummaline,

aga siiski midagi sundis mind käituma niimoodi, vastupidiselt enda

soovile. Vastus on lihtne – isegi kui ma tahan kedagi kallistada, ma

ei tee seda. Ma olen võtnud endale põhimõtte ja nägemuse, et ei

kallista oluliselt inimesi. Pole vaja, see ei anna mulle mitte midagi

ja selle tegemata jätmine on kohati isegi parem. Mind inimesena

absoluutselt ei huvita sellised asjad. Tegelikult, soov või ei, see oli ja

on endiselt üks idiootsetest kiiksudest, mida ma haldan, et võõraid

naisi ei ole vaja kallistada, kui sul on olemas enda naine. Minul aga

ei olnud võõrast ega ka enda naist, kuid see siiski takistas mind.

Kipun arvama, et enda meelest olin ma veel suhtes Elisega, eriti veel

südames, aga mõistuses mitte, sellepärast süda ei lasknudki käituda

nii, kuidas oleksin ehk soovinud.

Kaaslased bussile saadetud, seadsin suured ja kiired sammud

kodu poole. Kodutee vältel mängis kõrvus laul, mida esmapilgul

ja esmakuulmisel vihkama hakkasin, kuid viimaks muutus see

kuulatavaks. Miks kuulatavaks? Sest ma jälestan tegelikult RnB

artiste ja laule, ei viitsi mina kuulata neid neegri nutmisi päevast

päeva. Miski pani mind seda vihatud laulu kuulama. Olid need

siis laulu sõnad, mis langesid kokku minu olukorraga, mis oli juba

tülgastavalt rõve, või oli see hoopis midagi muud. Ma ei teadnud,

aga kahjuks ma seda laulu kuulasin ja kahetsen seda tegelikult isegi,

oleks pidanud siiski oma undergound’i ja vanakooli vendi kuulama

nii nagu tavaliselt.

 

I wanna make up right nanana

I wanna make up right nanana

Wish we never broke up right nanana

We need to link up right nanana

 

Kuradima debiilsed sõnad tegelikult, kuid kohutavalt hinge

pürgivad ja haiget tegevad. Koju jõudes pugesin põhku ja lasin

silmadel sulgeda ning ettekujutused nähtavale tuua ja näha seda

värvilist und, millest olen unistanud juba piisavalt pikalt, et seda

mitte näha.