Elu 24 avaldab eksklusiivselt esimese peatüki Chris Kala esikromaanist «Ebaõnnestunud!», mis jõuab poodi järgmisel nädalal. Head lugemist!
Suvelugemist: peatükk Chris Kala raamatust pealkirjaga Ebaõnnestunud!
Pühendusega Märter kirjastusele ja minu isale
Sissejuhatus
Minu nimi on Chris. Tol hetkel, kui mõistsin lõpuks, mis
oli minu elu mõte, olin ma kõigest seitsmeteistaastane
noormees.
Teate, elus tuleb ette ohtlikke ja uskumatult sürreaalseid
otsuseid. Mis paneb meid, inimesi, selliseid otsuseid tegema? On
see meie soe ja tuksuv süda, tunded, mida me ei näe, kuid tunneme,
või on see siiski miski muu oluline, mida inimkond aga väljendada
ei oska? Võib-olla ei tahetagi ennast niimoodi väljendada, sest
kardetakse – kardetakse olla see, kes tegelikult ollakse. Inimsööjad,
just need me olemegi! Rikume nii teisi kui ka ennast, alustades tujust
ja lõpetades eluga. Kui kõik maailma elanikud oleksid ideaalsed,
ideaalselt vajalikud, tahetud, nõutud ning vastaksid üksteisele
ideaalsuse tippudes, poleks enam maal elu. Samuti, kui kõik oleksid
viimased munnid siin ilmas ning mitte kedagi teist peale iseenese ei
sallitaks, oleks samuti tohutu kaos.
Mis juhtub aga siis, kui enam ei sallita ennastki? Viimane piisk,
mida talutakse, on iseenda positiivsus ja negatiivsus elu suhtes. Elul
poleks mõtet, kui ei sallitaks ennastki, alaväärsuskompleksidega
elades ei saavutata sittagi.
Seitsmeteistkümne aasta ja kahesaja päeva vanusena, täpsemalt
siis 2. veebruaril, just tol hetkel jõudis ka mulle lõpuks mõtteainet
sinna hernesse, mis asub skalbi all olevas ruumis. Iseenese
alavääristamise, komplekside ning negatiivse ellusuhtumisega ei
jõua ma enam kusagile ...
ESIMENE OSA
4 . j a a n u a r
Murdumine
Avatud rähmased silmad, uniselt udune vaade, tatist
üleujutav nina, sitahais suus – need on hommikused
esmased märgid, mida ärgates enda juures tähele paned. Need
igahommikused märgid teevad su õnnelikuks, annavad sulle aimu,
et sa oled elus, eksisteerid selles mõttetustest tulvil maailmas. Tõused
voodist püsti, vead ennast akna juurde, ainuüksi selleks, et öö otsa
toas möllanud tuule ees aken sulgeda. Õues on keskpärane talv, isegi
linde ei ole lendamas ega laulmas, ainukesed, kes sulle hommikul
kraaksuvad, on need kuradima kajakad ja varesed. Nende tugev ja
kile kraaksumine läbib sinu meelt ja pealuud läbi sügava une, nende
kiunumine prügikastide ümber ärataks ka surnud üles. Hoolimata
sellest kõigest, on hommikuti imekombel kogu aeg hea tuju. Hea
tujuga tuleb alati midagi ette võtta, enne kui see rõõmujoovastus
kaob, ning tekib tahtmine iga elav hing sinnasamusesse pimedasse
koopasse saata, mis asub veel tänapäevani inimese tagumises osas.
Ka tol päeval ärgates tundsin rõõmujoovastust hinges, ma
tundsin, et sellest tuleb väga tähtis päev minu elus. Kahjuks või
õnneks, täpselt nii see ka oli, kellele õnneks, kellele aga mitte ... tol
päeval kadus ajutiselt minu noorukielu mõte ... Elu mõtte kadumine
on justkui kõige huvitavam tunne, mida eales kogeda saab. Tunne,
mis tekitab enese alavääristamist, alahindamist enda oskuste ja
suutlikkuse suhtes. Kõikides nendes tegudes, millega hakkama
saad, näed sa tol hetkel vaid negatiivsust, mitte vastupidi. Sa oled
seersandi ees seismas nagu märgistatud sõdur , kes on täielikult
tühi koht.
Niisiis, nagu ikka, astusin ma ka too päev koduuksest välja
ja suundusin bussipeatuse poole, mis asetses teisel pool autoteed.
Rahvast oli rohkesti, katusealusest pressis välja ükshaaval inimesi.
Seda rahvaga täitunud peatust nähes oli teada, et buss tuleb kohe,
pealegi oli pühapäev ja bussid käisid tol päeval eriti harva nagu
surm mööda sinu tuba.
Õues oli kõle ja külm, jäised kõnniteed ja sõiduteed oli takistuseks
liiklejatele, õhk oli niivõrd rõske ja külm, et hingates nina kaudu
välja tuli sooja auru ning sisse hingates tõmbusid mustad, lühikesed
ninakarvad kogu aeg tõmme-tõmbe haaval kokku. Jube debiilne
tunne on sõõrmete sees, kuid mis sa ikka teha saad, selle tundega
harjutakse ajapikku ära, talvel ju jube raske hingata teisipidi. Mõni
hingab isegi suu kaudu, nii et selja tagant vaadates tundub, et teeb
suitsu. Pealegi jätab läbi torru rullitud suu sisse ja välja hingamine
väga kiiksuga mulje vaimuhaigest idioodist, kes ei oska ikka veel
nina kaudu hingata.
Enne kui ise peatuse katuse alla sammud sean, viskan alati pilgu
ka bussiaegadele. Mis on selle tegevuse mõte? Mida annab mulle
teadmine, kas buss tuleb 5 või 15 minuti pärast? Aga on tarvis teada,
see oleks kui iseenese harimine mitte millegagi, lausa harimine
tühjusega. Niisiis vaatasin seda tabelit, number 51 ... hmm ... nii ja
jäänud oli umbes 7 minutit. Süda rahul, hea olla, nüüd teadsin ju,
millal buss tuleb.
Seistes peatuses, libistasin käed püksitaskusse, haarasin
näppudega mp3-mängijast kinni ning vajutasin vihaselt ning
jõuliselt play-nuppu. Minu kõrvus oli nüüdsest taevalik mõnu,
1 sekundi jooksul, juba esimeste nootide juures, tundsin, kuidas
muusika minu mõttetult tühja maailma ummistas. See tunne … see
tunne on võrratu! Möödas oli juba 10 minutit, läksin vaatasin tabelit
veelkord, et kontrollida, kas on ikka õige aeg kirjas. Silmitsedes seda
rõvedalt sitast tabelit, selgus mulle just sekundi pealt, nagu puuga
pähe löödud koerale, et olin terve see aeg vaadanud valet päeva
ja elanud need 7 minutit täiesti vale päeva alusel. Mõttetu idioot
olen, ma ütlen! Vaatasin, kirjas on, et buss tuleb alles 12 minuti
pärast. Üpris loogiline, oli ju ka pühapäev ja need kuradima haisvad
ainukesed ühissõidukid, mis mind ühest kohast teise viivad, liikusid
tolle päeva puhul aastas korra. Vihkasin seda päeva alati, vihkan
siiani. Kõige tüütum ja mõtetum, kuid miskipärast läheb just see
tavalistest päevadest palju kiiremini.
Bussi sisenemise juures on alati keegi, kes sind takistab või
sinu ees sõna otseses mõttes munema kukub, nagu kuradima
ajudeta kana, raisk! Olgu, mõistmist väärt on sealses olukorras
vanainimesed, saan neist täielikult aru. Jalad ja käed läbi, luud
enam ei kanna, hingeldama ja higile võtab see 3-astmeline trepp
bussi. Loogiline – inimene on vana ja väsinud, palju ta ikka jaksab
tõmmelda elu jooksul. Kuid see ei anna tal mitte mingisugust
õigust ees töllerdada ja takistada minu liikumist bussi sisemusse ja
istekohtade suunas. Kui vaid 3 astme läbimise ajal suudetakse alati
tuigerdada edasi-tagasi, on see uskumatult marru ajav tegevus. Olgu
siis ühel pool ja ronigu ja upitagu ennast sealt üles, ärgu tuigerdagu
teisele poole ette, ta ei ole ainuke, kes ühistransporti kasutab. See
pole veel kõik, isegi kui jõudsin bussi normaalselt, suudeti mind
alatasa ära suruda. Surujateks olid vanamutid, kuradi närused
peerud, kes jooksid vabade istekohtade poole, hoolimata, kellest
nad võisid üle joosta, peaasi, et neil endil hea ja mugav oleks. Kurat,
nagu loomakari, ratsahobused, kes jooksevad sinust üle kui odavast
sitast, jättes maha vaid jäänused. Ma ei taha nüüd sellega Teile,
lugejad, väita, et ma vihkaksin vanainimesi, ilmselt saab ka minust
kunagi selline. Juba ainuüksi seetõttu ma ei saagi neid vihata, isegi
kui ma seda tahaksin. Lihtsalt on sellist tüüpi vanemaid inimesi, kes
ajavad sind närvi oma penskarliku käitumisega.
Pika ja uimase sõidu teevad imeliselt meeldivaks bussis
viibivad kaaslased. Tookord oli kohutav rahvas, buss oli täis pätte,
narkomaane, asotsiaale ning igasugu muid elavaid inimloomi, kes
millegi tõttu mulle ka silma jäid. Vaadake, Lasnamäel pole võimalik
läbida marsruuti, nii et ei viibiks bussis koos idiootidega. Igas
peatuses varitses oht, mille sarnane tundmus on olemas siiani ja
jäädavalt.
Sel samal pühapäeval veetes aega inimestega, keda ma armastan
rohkem kui iseennast, oli tunda rasket ja rõsket õhku õhus. Tunded,
emotsioonid andsid märku, et täna ei ole päev, kus ma saan olla
õnnelik inimene. Äkki oli see minu sisetunne? Või olid need teiste
märgid? Igal juhul oli minu tuju lõpuks mornide morn ning Elise
maja ukse juures oli tunda viha, põlgamise ning valu maitset. Päeva
kõige raskemaks sündmuseks kujunes minu elus hetk, mil pidin
Elisele hüvastijätusuudluse andma ja hakkama sammuma enda
kodu poole ... sellel õhtul ma ei saanud mitte mingit musi. Näruse
sitase pederasti tunne oli, tunded olid alla surutud, tundsin kuidas
sisemine kurat hakkas häält tõstma. Oli ka põhjust, isegi võlusõnu,
mis päevast päeva minu kõrvu külastasid: “Ma armastan sind ka,
Chris!”, isegi neid ainsaid sõnu ei kuulnud. Vihameeter oli täis
saanud. Oma naiselt ei saa enam musi, ei kuule neid sõnu, mida ehk
just tol hetkel oleksin hirmsasti vajanud. Olin temaga koos olnud
aasta ja kuu ning ma ei kuulnud neid sõnu enam tema suust.
Lühikesel, aga pikaldasel üksikul koduteel oli mõtetes vaid
see ainus ja õige tüdruk. Sisenedes Lasnamäe tüüpilisse trepikotta,
märkasin esimesena neid debiilseid postkaste, millega meenus hetk,
kus olin selle neiuga suudelnud. Ainuüksi selle inimese nimest
mõtlemine ajas nutma ja tekitas kohutavaid judinaid üle keha.
Isa oli veel tööl, isanaine ning vend olid kodus, kell oli palju.
Polnud ka ime, et nad kodus olid, nad ei käinud enam õhtuti väljas,
polnud aega ega ka vajadust. Igal juhul tuli teha mul võimalikult
karm, tõsine ja isegi kohati rõõmust lõhkeva inimese nägu, kuid
paratamatult ma seda ei suutnud. Pool tundi hiljem, kui olin oma
toas nutnud, otsustasin teha teatavaks ka isanaisele, mis õhtul seal
Kivila 1 maja all juhtunud oli. Teate, sellest, mis sulle enim haiget
teeb, on praktiliselt võimatu rääkida. Iga järgnev sõna, mis sinu
suust tuleb, heli, mille sa oma keele asendi ja välja puhuva õhuga
tekitad, on üksluine ning murtud, sõnade hääldamine on võimatu.
Süda tuksub kolm korda kiiremini kui tavaliselt, sa kokutad, veerid
mõtetes kokku oma sõnu, mis on sinu peas laiali kui maha visatud
mängukaardid. Ei möödunud sõnagi, millega koos ei oleks välja
tulnud ka pisar, fucking uskumatu on see inimese organism. Tunded,
need on ja jäävad vaatamata olukorrale või tingimustele, need ei
kao, inimesed naeravad ja nutavad alatasa, see on paratamatu.
Niisiis nutsin seal suure toa diivanil, Kätlin silmitses mind kui
nukrat elevanti, kes enda suurest torust laseb kuuldele kilkamisi,
mis väikestele lastele peeretamist meenutab. Tol hetkel mina aga ei
peeretanud, ma nutsin südamest. See valu, mis tabas minu südant
iga minut, iga sekund, seda oli võimatu taluda. Kui oleks võimalik,
oleksin sel õhtul oma südame välja rebinud ja selle purustanud,
oleks kõik valud ja piinad kadunud vähem kui sekundiga. See oleks
sajaprotsendiliselt minu piinad peatanud ning tuju paremaks teinud.
Tuju ... surnutel ei ole tundeid ega tujusid või emotsioone. Saan vaid
öelda, et nii minu hing kui ka keha soovisid südant rinnust välja
pressida, läbi rindkere murda ning lõpule viia tuksumise viimased
tuksumised. Sellel samal õhtul suri minus soov elada, suri soov olla,
eksisteerida. Suri see inimene, keda tunti Chrisi nime all!
5 . j a a n u a r
Enesehaletsemine jätkub
Hommikune äratus läheb iga päevaga aina tüütumaks ja
rutiinsemaks siinses elus. See kõik, kuidas asjad on paika
pandud, on omamoodi luksus, arusaam sinu mõistuses. Meie kõigi
sees asetsev bioloogiline kell, mis on harjunud meid üles ajama ja
lõpuks ka magama suunama. Miks me ärkame just hommikuti,
miks me ei maga õhtuni ega ärka siis? Miks minnakse magama
õhtul, miks mitte minna hommikul? Vastus nendele kahele üpriski
loogilisele küsimusele on imelihtne. Meie bioloogiline kell käsib meil
ärgata ja minna magama just siis, kui meie organism seda väsimust
või hommikust päevasära tunnetama hakkab. Arusaamatu on aga
see, et ükskõik mis kell magama ei läheks, mis kell ka ei ärkaks,
tahaks magada ikka veel ja veel, ennast kasvõi surnuks. Kuigi olen
viimasel ajal kogenud seda, et mulle piisab vähesest magamisest.
Ma ei saagi kaua magada, sest siis oleks nagu terve ülejäänud päev
ajusurm ja mõttetuse tipp. Pean magama ei rohkem kui üheksa
tundi, alla selle on ka okei ja olen endiselt igatpidi välja puhanud.
Kui aga tiksub aeg üle üheksa tunni, siis ongi see, et ma olen terve
selle fucking päeva uimane ja ideedes lootusetu.
Nii ma siis esmaspäeva hommikul, äratuskellalt lugedes kell
07.05 lamasin. Õues oli üpris valge juba, see tähendas vaid üht, et
varsti hakkab ju kool, sinna ei tohi kindlasti hilineda. Seda enam kui
esimesed kaks tundi olid meie elurõõmsa klassijuhatajaga, kes enda
igapäevase elurõõmsa tujuga meid õnne ja lustiga üle kallas.
Kell tiksus, tiksus, sulgesin korraks silmad, mõtlesin endamisi
eilsele, miks kõik nii läks. Miks? Milleks oli seda vaja talle, mulle?
Milleks rikkuda enda tuju? Miks pidid mulle haiget tegema?
Vastused nendele küsimustele tekkisid peas iseenesest ja ma
mõtlesin endiselt , oleks nagu narkouimas narkar, kes millestki
aru ei saa peale enda suurepärase doosi võtmist. Ma siiski tahan
veel, tahan teda veel. Ta oli ju minu narkootikum. Lamasin endiselt
kirevpunaste voodilinade vahel, silmad pahupidi peas, mõttes vaid
üks ja see ainus … Elis. Just seesama naine valitses minu pähklit
kupli all.
Omas mullis ning mõtetes ujumine viis selleni, et uuesti silmi
lahti tehtes ja kella silmitsedes, märkasin midagi uskumatut. Kell oli
07.37, ma olin magama jäänud. Kiiresti ajasin ennast üles, tormasin
vannituppa. Enne aga tegin voodi kiiresti kokku. See on selline
igapäevane kohustus, mille täitmata jätmise pärast saan hiljem
kodus vastu pead.
„Chris, ega see sul magasituba pole, et voodi kogu aeg päevad
läbi lahti peaks olema,” on tüüpiline vastus, mis tuleb kui unustan
tegemata oma voodi hommikuti.
Vannitoast väljudes tormasin mööda korterit ringi nagu kiimas
isane koer, kes ei suuda paigal püsida. Kell on juba kolmveerand
kaheksa, Kristi ootas ammu all, täiesti perses algus päevale. Toppisin
teksad jalga, pusa selga, mütsi ja jope välkkiirel käigul ning jooksin
esikusse. Kurat küll! Siis, kui kiiresti vaja, unustan alati midagi
maha ega õnnestu üks või teine asi nii nagu vaja oleks. Sokid, raisk,
jäid kappi. Imekiiresti suundusin tagasi oma tuppa, et haarata
sokke, tee peal olid aga väikese venna mänguasjad. Esik oli veel
veidi hämar ja pime ning ma ei näinud, mille peale astun. Äkitselt
tundsin kohutavat valu talla all. See oli mänguauto, mis minu talda
torkis ja selle veritsema lõi. Valu unustad kiiresti, kui sul on kiire
või mõtted mujal. Nii ma siis suundusingi enda verise tallaga edasi
koridori ja sealt juba õue. Liftis viskan endale kiire pilgu, imetlesin
paar sekundit ennast peeglist ja jooksin õue. Kurat, nagu pederast,
kes end pidevalt peeglist oma tähelepanuvajaduse vähendamiseks
peab vaatama. Kuid no ma leian, et mingi pilk visatakse ikka endale
enne lahkumist.
Kristi oligi maja ees, naeratas. Mul oli aga jube häbi tema ees, jälle
ma hilinesin. Mõnusalt matslik tunne hakkab hinges eksisteerima,
kui hiljaks jääda või millegi soovituga mitte hakkama saada.
Kallistasin teda sügavalt. Liikusime kui uisutades kooli poole.
Enne kui jõudsin klassi minna, võttis valvelaua ees mind rajalt
maha meie imeline õppealajuhataja Aia.
„Milles probleem?“ küsisin mina viisakalt, kui gümnasistliku
olemisega õpilane. Õp. Aia ei vastanud muud, kui et noomis mind.
„Pane ennast kirja valgele lehele, sa ju hilinesid!“ Maalisin
enda nime trükitähtedes ja vihasena, oleksin võinud vabalt ta saata
sinnasamusesse, kuid see koht, kuhu teda saata tahtsin, oleks olnud
liiga kole ja pime, et mitte ükski hingeline ei sooviks endale sellist
saatust.
Nimi kirjas, kiiresti tundi! Tunnid, nagu tunnid ikka, osaliselt
huvitavad, kohati aga pikad ja tüütud. Mängisin jälle igavusest
seda debiilset numbrimängu, kahjuks ei saanud ma selle eest
kunagi hindeid . Vahetunnis, nähes et seda neiut ei ole koolis
täna, oli hingeliselt kergem olla. Poleks suutnud teda näha, kõik
aasta pisarad oleksid sekundiga välja hakanud pressima ning
purskama igasse ilmakaarde. Võimatu on olla vastu tunnetele ja
emotsioonidele. Öeldakse, et võimatut pole siin ilmas midagi, kõik
on tahtejõus. Tulenevalt sellest mõtteterast võib öelda siis, et ma
tahtsingi koolis nutta ja lasta ennast emotsioonidest tühjaks. See ei
olnud siiski võimatu, igale probleemile on lahendus, ükskõik kui
tahes lootusetu see ka ei tunduks. Elis oli kodus, magas arvatavasti,
puhkas eilse õhtu jooksul täis nutetud nägu, ning kuivatas enda
peaga seda pisaratest tilkuvat patja. Seda tegin ka mina terve öö!
Kellegagi koos naermine, nutmine, kartmine, lollitamine mõjub
alati erinevalt ja toob esile palju ühiseid mõtteid ning emotsioone. Nii
jätkasin ka mina enda esmaspäeva pärast kooli loomulikult nuttes,
kuid seekord koos Elisega. Nutta saab mitut moodi: hirmunult,
õnnest, valust ning veel paljudest asjadest . Koos maailma kõige
kallima inimesega nuttes ja teda oma kaisus hoides polegi see
nutmine nii jube, kuid valus on kindlasti rohkem kui muidu.
Mõlemad nutsime ja värisesime üksteise embuses, rääkisime,
nutsime jälle, nii see jätkus paar tunnikest, kuni ma sealt lahkusin.
Ma ei suutnud temata olla ning olin lihtsalt sunnitud sinna minema
ka pärast kooli . Ta oli tol päeval üksinda kodus. Kurb, elus pettunud
ja haigelt morn tuju kestis järgmise päeva hommikuni. Bussiga koju
sõites sel õhtul, samuti järgnevatel ja eelnevatel päevadel, polnud
oluline, millal ma üle Taevakivi silla sõitsin, vaatasin alati kaugel
asuvasse toaaknasse, mis kuulub sellele naisele, keda ma armastan.
Järgmised päevad möödusid sama tundetult ja mornilt nagu
esmaspäevane päevgi. Mida iganes sa ka ei teeks, ei mõtleks, ei
ütleks, voolavad sinu mõtetesse vaid üksluise teema punktid. Iga
asi, mida poes, linnas, tänaval, kodus, koolis, kus iganes ma ka ei
olnuks, nägin, meenutasid teda. Kasvõigi ainuüksi arvutilaual oleva
minu ning tema ühise pildi vaatamine pani mõtlema selle olukorra
üle, mis hetkelisel seisul oli puhta persses. Vaatamata olukorrast
või asukohast, iga kord oma eksi nähes meenusid kõik mälestused.
Justkui terve elu enne surma, jooksid silme eest läbi kõik koos
veedetud ajad ja hetked, „mis on nähtud kui vana must-valge film,
see kõik taas kordub, see kõik on olnud kord“! Sellised mõtted
tekitavad lausa judinaid. Emotsioonid, iga viimnegi hetk, mis tekib
silma sisse, võrkkesta ette. Need mälestused olid kui nool, mis
läbib südame, kuid nendel hetkedel läbis see minu ajurakke ning
moodustas värvirikkaid pilte suhtest, mida igatsesin, inimesest
keda armastasin ja armastan siiani. Iga meenutus, mälestus
paiskas silmadest välja vett, mida nüüdseks võib nimetada lausa
lausnutmiseks.
Oli neljapäev ja sellest hetkest, mil mind üksinda jäeti, möödas
ainult kolm päeva, kuid nutmisest polnud seljataga sekunditki.
Kooli lõppedes tormasin väledal sammul koju, trenni tegemise aeg
ootas juba ammu. Nii ma seal kodus vaeva nägingi päevast päeva,
hantlite, pinkide ja kangide seltsis. Iga harjutus, mis järgnes eelmisele,
tekitas südames piina, valu, mida olin rinnus varemgi tundnud. See
valu oli tuttav, südamelihaste kokkutõmbed oli minu jaoks tavaline
asi, armastuse valu südames aga uus tunne. On see biitseps või
triitseps, mida treenida, hantlist lahti lastes tunned koheselt, kuidas
veri just selles treenitud kohas ringi voolab ning veresoonte vahel
ladestunult viimaks seiskub. Lihas on verest pingul, sama pinges,
kui verd täis mehe suguelund. Pumpasin ennast ning tundsin, et
enam ei jaksa. Sellest hoolimata pingutasin veelgi ja veelgi enam.
Mida rohkem ma pingutasin, seda suuremaks läks koormus ja valu
rinnus. Läbi piinade tõmblesin enda keha nimel, treenides seda
mõttetut kuuspakki kõhu peal, mis tuleb kiiresti ning kaob veel
kiiremini.
Pärast lõputute seeriate tegemist viskasin ennast voodisse
pikali. Veri ringles väledalt soontes, lihased lõdvestusid ja rohelised
klaasistunud silmad minu silmakoobastes pöördusid pahupidi.
Nähtavale jäid rohelise asemel vaid üleni valged laigud … see
tähendas vaid üht – ma jäin sügavasse unne. Mitte, et ma nüüd iga
kord silmad pahupidi magaks, aga tookord oli asi kuidagi veidi
imelik. Uni on alati magus, isegi kui see sisaldab õudust või muud
säärast, mida näha ei tahagi, magus on see ikkagi.
Läbi une kuulsin, kuskil on muusika. Jube tuttav oli see heli
minu kõrvus. Lõpuks tuli ette, see on ju minu mobiiltelefon. Kiiresti
avasin enda pahupidi olevad silmad. See helises, veel helises. Ma
ei eksinudki. Ekraanil vilkus ilmselgelt „Elis helistab“. Seda nime
lugedes hakkas süda peksma kiirel tempol, vererõhk tõusis, seda
oli tunda. Kiiresti krabasin telefoni. Kiirustades alati juhtub midagi.
Klappi üles lükates, et vastata kõnele, kukkus telefon voodi alla.
„Vittu küll,“ karjatasin teki all olles täiest kõrist. Vastasin
lõpuks mobiilile, ta palus mul arvutisse tulla. Kui ta lause lõpetas
ja palve oli esitanud, hakkasid mõte ja lootus korraga töötama, ning
mõtlema kõige paremale ja ebanormaalsemale olukorrale. Juba
lootsin, et tuleb midagi head, mida ma kuulda sooviksin, et ta tahab
mind tagasi ja kahetseb tehtud otsust. Kus sa sellega, asi oli väga
kaugel sellest. Tema soov oli, et kirjutaksin ühe plaadi. Vastasin
sellele palvele ning lükkasin DVD-plaadi arvutisse. Arvuti kukkus
undama ning lugema tühja plaati, mida hetk hiljem täitis muusika.
Milline rõõm oli mul talle valmistada heameelt ning täita tema soov
ja kirjutada see muusikaplaat. Teha rõõmu kellelegi, kellest hoolin ja
keda hindan, on alati hea ja tänulikkuse tunnet valmistav.
Lõpuks, mil ma avastasin, et on aeg asuda õppima, oli kell
juba natukene kaksteist läbi öösel ja mina ei olnud mõtetega kodus
arvuti taga istumas, vaid hoopis mujal vägagi mõistmatus kohas.
Olin mõtetes inimesega, keda jumaldan, aga keda ma ei saanud
ega saa kunagi enam. Südames olin endiselt veel temaga, mõtetes
olin silmitsi surmaga, kes lämmatas mind oma verest ülekuhjatud
vikatiga ning tekitas tunde, mida polnude kunagi tundnud.
Munnipeki kaste näos, ning odav türa sestra jopp suus, see oli
tunne, mis mind valdas tol õhtul arvutilaua taga istudes.
9 . j a a n u a r
Agni-Sandia Hallik
On reede, peaks midagi tegema. See ei ole küll minu
iseloomule tavapärane, kuid kuna hing on murtud ja mitte
miski mõtteid suhtest eemale ei saa, siis tuleb ette võtta midagi, mis
alati ei pruugi meeldida, kuid mis võib osutada väga meeldivaks.
Õhtu oli käes ja kogunesime vaikselt kooli juures. Selleõhtune
seltskond oli üsnagi rahvarohke. Elise oli sebinud meile place’i, kus
istuda, ning seltskonda juurde ka mõned neiud , ilma nendeta oleks
olnud totaalne t ausage fest. Teate küll, selline tüüpiline vorstipidu,
kus kutid räägivad juttu, tinistavad õlle ja lametsevad niisama.
Hommikul teineteise kaisus ärgates, sest ruumi magamiseks on
oluliselt vähe, on nad ka uhked veel selle üle.
Kell oli palju, õues oli väga pime ja kõle. oma meeletu kambaga
suundusime Lasnamäe Centrumisse õhtuks süüa ostma ning midagi
ka joogiks, et kasta keelekest ja oma meeli vedelikega. Pidu toimus
Ümeras, Lasnamäe ühes rajoonis üheksakordses paneelmajas,
eelviimasel korrusel. Sinna jõudes olid kõigil koheselt joogid kotist
väljas ning kõik kukkusid kaanima mõnusalt vaikselt enda jooke.
Samas inimene, kes meid vastu võttis ja reede õhtul enda juurde
lubas, oli Elise täditütar. Ta oli üks äärmiselt tore inimene. Askeldas
köögis omaette ja siis hiljem liitus ka meiega tuppa maha istuma.
Seltskonna lõbustamiseks oli vaja ju midagi teha, selleks oli
meil ei miski muu, kui lauamäng „ALIAS“. „ALIAS“ on selline
imepärane mäng, mis võimaldab inimestel, kes on moodustanud
paarid, seletada teineteisele võimalikult täpselt sõnu, kuid selle sõna
tüve kasutamine on keelatud. Nii me seal seletasime ja naersime, osa
ehk isegi nuttis, sest ei suutnud mitte midagi seletada ega arvata.
Õhtu jooksul oli parim, et süüa sai makarone ket upiga.
Elise ja Kessu hakkasid meile kõigile vaikselt makarone keetma.
Imekombel suutsid nemad, kas just nemad, aga pigem Elise panna
põlema köögirätiku, mille tagajärjel oleks vabalt võinud põlema
minna kortergi. Joppas meil sellega, Elise sai ise enne jaole, kui leek
suuremaks läks. Samal ajal, kui süüa tehti, püüdis T. sebida Elise
täditütart ning lasi talle samas enda heavy metal muusikat, mis pani
nii minul kui mõnelgi teisel ehk kõrvad sitavett jooksma. Öeldakse,
et maitse üle ei vaielda, ei vaieldagi, ei hakanud ka siis seda
tegema, lihtsalt läksin teise tuppa seisma ja aknast välja vaatama
vahelduseks. Ma ei viitsinud kuulata muusikat, mida ma kuulata ei
soovinud, seega kõige targem otsus oligi lihtsalt lahkuda.
Aknast välja vaadates, silmitsedes seda pimedat Lasnamäge,
meenus mulle vaid üks inimene. Absurdselt võimatu on elada selle
tundega, et sinu pead valdab vaid üks suur ja lõpmata tühjus, mida
ümbritseb üks ja see ainus inimene. Lõpuks viskas mul endalgi üle
ning suundusin suurde tuppa tagasi teiste seltsi. Iga võimalik hetk
otsisin silmsidet Agniga. Võrratult ilus neiu – seda leidsin õhtu
jooksul korduvalt. Kui ma vaid suutnuks ennast kokku võtta ja talle
midagi ilusat öelda või miskit meeldivat teha, aga selleks ma tol
hetkel võimeline ei olnud. Olin omadega liiga pingul, liiga stressis.
Iga päevaga läksin üha rohkem närvilisemaks, agressiivsemaks,
seda ei saanud peatada. Ma ei suutnud ennast enam kontrollida,
mu tunded, võimed olid võtnud minu üle kontrolli, ma olin laiali
valgumas.
Süüa oli loomulikult vapustav tunne, oma meeli ergutada
erinevate maitsetega, kõht oli niigi tühjaks läinud sellest paljast
Coca-Cola limpsimisest. Pärast söömist lükkas T. rõduga toas püsti
pisikese kaasaskantava vesipiibu, mis läks kõigile üsna hästi peale.
Kahjuks või õnneks jõudis enne vesipiibu tõmbamist üks neiu
ennast täiesti täis juua ja vanni ropsida ning haiseda sealses ropsises
ruumis. Vahetult enne söömist mängis kõik see rahvas seltskonnas
„Flirt“ kaarte, ma ei olnud huvitatud, üsna mõttetu mäng. Istusin
veidi netis ja tegelesin seal oma asjadega. Hiljem, vesipiipu
tõmmates selgus, et see mäng osutus väga huvitavaks ja selliseks
seksikaks kaardimänguks, mis lähendas inimesi ja tol hetkel eriti
mind ning Agnit. Õhus oli ilmselgelt keemiat ja sädet meie vahelt
lausa pritsis laiali. Võib-olla ma kujutasin seda endale liigsest Coca
joomisest juba ette, aga midagi nagu justkui toimus. Iga järgnev
kaart, mille me üksteisele ulatasime, oli vägagi sügava mõttega ning
päris tõsiselt öeldud. Mõningatel hetkedel tundsin, et oleks hea kui
ma teeksin sammu ja seda kenadust suudleks, aga ei. Ma olen ju
lohh ega julge riskida. Lihtsalt julgusest jäi vast puudu, või oli asi
Agnis? Asi läks lausa nii kuumaks, et kaartide vahetamishetkedel
meie pilgud ristusid ning meie käed puudutasid õrnalt teineteist.
Viimaseid kaarte talle andes panin need õrnalt tema rinnale, mis ei
olnud pervertlik, vaid selline teistmoodi lähenemine. Mitte, et ma
seda meelega oleksin teinud, vastupidi, ma tegin seda hea meelega.
Tunnet, mis valdas ja emotsioonie, mis minus olid sel hetkel, ei saa
sõnadesse kuidagi panna. Tundeid on sama raske sõnadesse panna,
kui öelda armastuse värv. Värv, mida keegi ei ole näinud, mida keegi
kunagi ei näe ka, kuid olenemata sellest väidetakse, et see värv olevat
punane, roosa, roosakaspunane või sootuks punakasroosa. Keegi ei
tea armastuse tegelikku värvi, sitta sellega, vähemasti teatakse, mis
tunne on armastada ja mis tunne on olla armastatud. See kirg, mis
mind valdas Agni läheduses olles, oli hurmavalt lummav. Agni hääl
oli ja on siiani nii omapärane, justkui heli mu kõrvadele.
Kell oli saanud juba 04.07, kui seda uuesti vaatasin. Tüdrukud
ootasid vaikselt enda esimest linna minevat bussi, tahtsid varakult
minna, kuna jõuda oli vaja ju Keilasse, kuskile pärapõrgusse –
eikunagimaa, nagu mulle ikka öelda meeldis. Päris eikunagimaa
see ei olnud, aga siiski Tallinnast väljas ja seega tallinlaste jaoks
karuperse. Keila või Pärakupõik 5, mitte mingit vahet ei ole,
ajuvabalt eemalepeletavad mõlemad.
Me olime sealse rahvaga juba nii ära harjunud, et tekkis selline
armas ja hoolivuslik tunne südames ja ka pükstes. Pükstes ikka
sellepärast, et iga kord Agnit või teisi toas viibivaid tüdrukuid
silmitsedes hakkas minu pükstes asuv operaator tööle ning püüdis
igal korral saavutada enda tippudest tipumat masti. Tegelikult seda
viimast mitte, aga no sellegi poolest on huvitav sellistest asjadest
mõelda.
Aeg lendas jutustades tohutul kiirusel, kuni jõudis kätte aeg,
mil Kessu ja Agni tegid minekut. Loomulikult läksime nii mina kui
ka T. ja Karl Martin sealt istumiselt, mida nimetasime tol päeval
peoks, minema. Naised ees, mehed järel, nii see olukord siin ilmas
tiirlebki. Ootasime õues külma käes bussi, mis tuli üsna kiiresti,
seega ei pidanudki enda mune otsast ära külmetama. Miskipärast ei
teinud ma Agnile kalli, kuigi oleksin tahtnud seda teha. Kummaline,
aga siiski midagi sundis mind käituma niimoodi, vastupidiselt enda
soovile. Vastus on lihtne – isegi kui ma tahan kedagi kallistada, ma
ei tee seda. Ma olen võtnud endale põhimõtte ja nägemuse, et ei
kallista oluliselt inimesi. Pole vaja, see ei anna mulle mitte midagi
ja selle tegemata jätmine on kohati isegi parem. Mind inimesena
absoluutselt ei huvita sellised asjad. Tegelikult, soov või ei, see oli ja
on endiselt üks idiootsetest kiiksudest, mida ma haldan, et võõraid
naisi ei ole vaja kallistada, kui sul on olemas enda naine. Minul aga
ei olnud võõrast ega ka enda naist, kuid see siiski takistas mind.
Kipun arvama, et enda meelest olin ma veel suhtes Elisega, eriti veel
südames, aga mõistuses mitte, sellepärast süda ei lasknudki käituda
nii, kuidas oleksin ehk soovinud.
Kaaslased bussile saadetud, seadsin suured ja kiired sammud
kodu poole. Kodutee vältel mängis kõrvus laul, mida esmapilgul
ja esmakuulmisel vihkama hakkasin, kuid viimaks muutus see
kuulatavaks. Miks kuulatavaks? Sest ma jälestan tegelikult RnB
artiste ja laule, ei viitsi mina kuulata neid neegri nutmisi päevast
päeva. Miski pani mind seda vihatud laulu kuulama. Olid need
siis laulu sõnad, mis langesid kokku minu olukorraga, mis oli juba
tülgastavalt rõve, või oli see hoopis midagi muud. Ma ei teadnud,
aga kahjuks ma seda laulu kuulasin ja kahetsen seda tegelikult isegi,
oleks pidanud siiski oma undergound’i ja vanakooli vendi kuulama
nii nagu tavaliselt.
I wanna make up right nanana
I wanna make up right nanana
Wish we never broke up right nanana
We need to link up right nanana
Kuradima debiilsed sõnad tegelikult, kuid kohutavalt hinge
pürgivad ja haiget tegevad. Koju jõudes pugesin põhku ja lasin
silmadel sulgeda ning ettekujutused nähtavale tuua ja näha seda
värvilist und, millest olen unistanud juba piisavalt pikalt, et seda
mitte näha.