Ühe asemel kaks fantastilist laulupidu

Väike poiss vanemate toel Laulutaat Gustav Ernesaksa kuju uudistamas. Foto: Liis Treimann

«Laulupidu tähendab eestlaste südametukseid,» ütles helilooja Tõnu Kõrvits, kelle lugu «Puudutus» pidasid Postimehega vestelnud lauljad kõige ilusamaks.

Sel 26. laulupeol juhtus nii, et tegelikult oli ühel peol, ühel nädalavahetusel koguni kaks laulupidu.

Üks laupäeval küll kontserdi osas mitte hiigelpikk, aga see-eest kuus tundi kestnud rongkäiguga. Kõik see, mida laulupeole alati otsima ja leidma tullakse – isamaalistest isamaalisemad laulud, sinimustvalgete meri, kätelainetused üle väljaku ikka edasi ja tagasi ning lõpuks liigutuspisarad –, oli juba üleeile õhtul olemas. Eriti hetkel, kui pimedasse öhe mattunud lauluväljakul süttisid Tõnis Mägi «Koidu» ajal tuhanded telefonivalgused.

Teine laulupidu oli pühapäeval – teistsuguse repertuaariga, veel suurema, õieti üliväga suure lauljate väega, ikka lainetuste, ka pillilainetuste, ja sinimustvalgetega ning lõpupisaratega.

Ehk tõesti sai seda kõike korraga liiga palju? Naiskooride liigijuht Triin Koch jäi pärast laupäevaõhtust, öösse kandunud kontserti hetkeks mõtlema: laulupeo emotsioon oli nii tugev, kas seda jätkub veel üheks päevaks? Aga kõik sündis uuesti, just samamoodi, teistsuguse muusika ja sõnadega, aga laulupidu oli kogu täiega kohal ka pühapäeval.

Kui lauljad, dirigendid ja kõik ülejäänud muusikud pidid kasvõi kohustuse pärast mõlemal päeval kohal olema, siis publik tuli täiesti vabatahtlikult. Istus, kuulas muusikat, sai kokku kaimudega, keda iga viie aasta tagant laulupeol kohatakse, ning võttis laulupeotunde südamega vastu ja kiirgas teistele.

Dirigent Koch mõtles hetke ja lisas: «Las saada seda tunnet korraga isegi liiga palju – seda on ju nii harva võimalik kogeda!»

Pidu kontserdi tasemel

Publiku hulgas seisis päikese eest varjus endine koorilaulja, kes oli hommikul kell viis tööle tõtanud ja sealt laulupeo alguseks laulukaare ette kiirustanud. Ta oli veendunud, et saadud emotsioon ei lase lõpuks vähimatki väsimust tunda. «Ikka vastupidi! Sellest siin saab nii palju kaasa!» ütles ta.

«Esimene päev, ajalooline lendamine läbi aja oli suurepärane idee!» kiitis helilooja René Eespere. Tema oleks tahtnud vaid suuri ekraane kaare juurde, et ka kaugel Lasnamäe veerul saaks publik osa dirigentide emotsioonidest, mis muidu vaid esimestes ridades istujaile näha.

«Ekraanidel saanuks näidata ka laulupidude ajalugu paremini, kas või vanu käsikirjalisi noote ja laulupeotegelaste pilte,» arutles Eespere.

Mis aga teeb 26. laulupeo eriliseks?

«Kvaliteet, kõigi kooriliikide puhul!» ütles nais- ja segakooride dirigent Raul Talmar pikalt mõtlemata, ning tema sõnu kordasid teisedki muusikud ja dirigendid.

«See pidu oli kontserdi tasemel, ei ole vahet, kas kontserdisaalis või siin suurel väljakul,» imetles poistekooride dirigent ja õpetaja Lydia Rahula. «Minu oma laululapsed tulid ja ütlesid: «See on kõige ilusam pidu, kus oleme osalenud! Aitäh, et olete meid laulu juures hoidnud, et olete meisse seda tunnet süstinud!»,» oli ta südamepõhjani liigutatud.

Rahula sõnul tuleb kõigile õpetajatele teha pikk pai töö eest, mida nad on teinud. Samuti tunnustas ta laulupeo korraldajaid ponnistuse eest pea kõik soovi avaldanud mudilaskoorid laulupeole tuua.

«Kogu peo korraldamisega ei ole mitte ainult kukesamm, vaid Kalevipoja samm edasi astutud,» ei olnud Rahula kiidusõnadega kitsi ka Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse aadressil.

Teise laulupeopäeva kümnete uute või uuesti seatud laulude ja orkestriteoste seas ootas hingevärinaga oma esimese laulupeolaulu ettekannet ka helilooja Erkki-Sven Tüür. Ja ei autor ega ka publik pidanud pettuma – segakoorid kandsid luuletaja Peep Ilmeti sõnadele kirjutatud «Taandujad» ette just nii võimsalt, kui selle kavva valinud peoloojad uskusidki.

«Kui kasvad suuremaks, lähed ka sina sinna lauluväljaku keskele ning istud ja kuulad mitu tundi kontserti – praegu oled veel väike,» rääkis üks isa oma pisipojale, kelle ta laulupeo esimest elamust saama oli toonud, nagu tuhanded teised emad ja isad. Sel korral istus pisipoiss isa kukil väljaku kõrval.

Aga päris laululava ees astus esimestest ridadest üks veidi suurem tüdruk vastu pika sammuga mööda kõndinud president Toomas Hendrik Ilvesele ning jäi talle ootuses üles vaatama. Ning siis tõstis tüdruk käed ja kallistas presidenti. Viimane tõstis veidi kohmetult tüdrukukese üles, hoidis teda mitu hetke ja pani siis maha. Väike tüdruk kallistas presidenti uuesti.

Laulutaadi pärandus

Küllap oli see laulupeo «süü», et niisugune hetk sai sündida. Laulupidu puudutab alati oma piire lahutaval moel, ka ilma puudutuse sõnumit tähtsaks kõnelemata. Aga sel korral seda enam.

Üks eriline hetk, puudutus sündis enne kogu peo lõpulaulu «Isamaad». Dirigendipulti tõusis taas Eri Klas ja tegi midagi, mida Hirvo Surva, 26. laulupeo kunstiline juht, ei osanud laulupidu mitu aastat ette valmistades uneski näha. Klas andis Survale fantastilise laulupeo eest edasi Gustav Ernesaksa dirigendikepi, mille Laulutaat oli oma 70. sünnipäeval talle kinkinud.

Ja kui «Isamaa» oli kõlanud ja lauljad pidanuksid kaare alt marsi «Kodumaa» saatel minema kõndima, kordus see, mis kordi varem, eriti 1969. aasta juubelilaulupeol: koorid ei lahkunud kaare alt, vaid tahtsid üha uusi ja uusi laule uuesti laulda ning dirigendid tõusid jälle ja jälle lauljate kohale, et hääl kätte anda.

Ja nii palju sinimustvalgeid lipukesi, mida ei jagatud sugugi tasuta, ei ole lauluväljak küll kaua aega nõnda rohkelt lehvimas näinud.