/nginx/o/2015/08/05/4349363t1hef3c.jpg)
/nginx/o/2014/07/04/3168481t1h9664.jpg)
Luunja segarahvatantsurühma Trambali tantsijad ütlesid, et tantsupeo peaproov läks kõikidest proovidest kõige paremini, sest «kui inimene rahvariide selga saab, siis läheb käima.»
Tantsijad: kolm päeva tagasi tundus võimatu, et tantsupidu toimib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luunjast Tallinnasse tantsupeole tulnud tantsijad tõmbavad pärast peaproovi hinge ja muljetavad:
Toomas: «Peaproov läks kõige paremini.»
Lea: «...senistest proovidest jah.»
Mis eelmistes proovides siis juhtus?
Lia: «Stopid tulid kogu aeg sisse.»
Toomas: «Minu meelest, kui inimene saab rahvariide selga, siis läheb käima.»
Mis siis käima läheb?
Lia: «Emotsioon tõuseb kohe.»
Lea: «See tuleb lihtsalt seest ja hingest ja südamest.»
Viktor: «Enne oled platsi peal niisama, aga nii kui riie on seljas, siis kohe tekib niisugune ülevam ja teine...»
Lia: «...külmavärin tuleb! Teatud kohtade peal on ikka täiesti külmavärin.»
Toomas: «Minul on ühest asjast ikkagi kahju. Me oleme viie päeva jooksul kuulnud iga tantsu sisu, seda mõtet, mida tahetakse tantsudega edasi anda, millest tegelikult publik jääb ilma. Siin on praktiliselt iga takt ja liigutus mingi sõnumiga. Kõik see, kuidas aeg puudutab meid ja meie puudutame aega. Seal on ka väga sügav sõnum sees - kuidas see puudutus jõuab rahva sekka.»
Lia: «Ja see liivakell...»
See oli väga kihvt muster. Ja kuidas see üks «liivatera-poiss» tantsima jäi.
Viktor: «Teie panite tähele, aga meie kuulsime rahva seast, et vaata, see poiss jäi hiljaks.»
(Naeravad)
Silver: «Kui üksikuid elemente harjutati, siis tundus täiesti võimatu, et selle kolme-nelja päevaga toimima saab.»
Toomas: «Eile olid ka veel stopp ja stopp, eks?»
Silver: «Täna hommikul oli juba okei ja nüüd see [peaproov] oli päris hea.»
Kuulsin, et muru haises.
Tõnis: «See oli kerge silohais. Me maa inimesed. Kodune tunne!»
Viktor: «Ei, aga juba on ära kuivanud. Õnneks.»