Neeme Raud: New Yorgis on kõik inimesed number kaheksad!

Neeme Raud Foto: Jelena Rudi

ETV suvesaate «Suveniir» saatejuht Neeme Raua sõnul lähenevad newyorklased suhteteemale kui matemaatikaülesandele, mille soovitav lahendus on leida oma ellu inimene, kes oleks kümnepunktiskaalal väärt kümmet punkti.

ETV USA korrespondent Raud veab tunniajast saadet algusega kell kaheksa õhtul täna, homme ja ülehomme. Kuigi samal ajal on kommertskanalitel rohkesti vaatajaid nõudvad uudisteprograamid, Raud konkurentsi pärast ei muretse: «Ma ei mõtle üldse sellele, mis samal ajal teistes kanalites tuleb, keskenduda tuleb oma asjale.» Tänase saate üks külaline on näiteks Hollywoodi operaator Alar Kivilo.

Kas saade on rohkem Ameerika või Eesti keskne?

See on ikka Eesti oma saade rohkem. Saatetiim tuleb kokku hommikul juba kell üheksa ja siis hakkame otsima päevateemat, mis poleks otseselt poliitiline, kuid pakuks siiski pinget paljudele inimestele. Näiteks ülikoolidesse sisseastumine. Lisaks teleajaloo teemad ja lõigud maapiirkondadest.

 

Teie saadetest jääb mulje, et Teie jaoks on oluline maailma seletamine publikule

See seletamise moment on hästi oluline. Kõigile tundub, et me teame kõiki asju, näiteks digitelevisoonile üleminek, aga kas kõik inimesed teavad täpselt mis see on? Oluline on üle küsida, see on ajakirjanduse funktsioon, olla huvitav ja informeeriv, muidu oleks see [vaataja – T-L.] aja tarbetu raiskamine.

 

Kuidas on elada New Yorgis (NYCs)?

Noorena on seal väga hea elada, sul on tuhat võimalust, kasuta ainult, energiat on sul kogu aeg vaja ja linn annab energiat ka juurde. Keskealisena pead olema jõudnud juba oma karjääris kuskile välja, sest konkurents on kohutav. See linn sünnitab nagu oma nooruslikkusega uut energiat ja noorust. Ta kuidagi voogab sust üle. Vanaduses võiks nautida elu kuskil vaiksemas kohas. Meie eestlased oleme õnnelikud, et meil on see maa, kuhu saab tulla.

 

USA filmidest jääb mulje, et yupide jaoks on kogu suhetega seonduv  n-ö eluteadus («yuppie» on lühend sõnadest «young urban professional», eesti keeles «noor linnas töötav professionaal» - T.L.)

Jah, kui vaadata suurlinnu, eriti NYCi. Üks mu tuttav ütles väga ilusti, et NYCs on kümnepallisel skaalal kõik umbes «kaheksad», aga kõik otsivad «kümmet». Ja siis käibki selline mäng, et keegi ei leia, aga kõik otsivad. Filme vaadates tundub, et äkki kuskil on midagi paremat, kogu aeg on selline kahtlemine. See on sama, kui minna kuskile poodi, kus on hästi palju erinevat kaupa, siis ei oskagi valida. Kui lähed väiksesse poodi, kus on kolm asja, on lihtne otsustada, mida tahad.

 

Kuidas siis lahendada võrrandit «kaheksate» ja «kümnetega»?

Sa võid otsima jääda, alati võib õnnelik olla. Vaadake sedasama filmi «Seks ja linn», see on parim näide sellest. Ühel hetkel saadakse aru, kui tobe ja ebarealistlik see on, võib-olla tuleks vaadata enda ümber ringi ja see «number 10» on sul siinsamas kõrval, aga sa ei ole lihtsalt märganud, sest oled loonud endale mingit muinasjuttu. Elu tuleb võtta nii, et see ongi su elu.

 

NYC on unistuste linn, mis kunagi ei maga?

New York nagu toodab kohe seda tunnet [unistusi-T.L.]. Majad on kõrged, tuled põlevad, restorane tuleb pidevalt juurde. Paljudel inimestel tekib tunne, et ma ei tohi siit linnast hetkekski ära minna, midagi võib tegemata jääda. Samas üks tuttav ütles, et kui minna kaheks-kolmeks aastaks ära ja tagasi tulla, käib kõik samamoodi edasi, see on kõik seal alles kogu aeg. Sa pead ise otsustama, mida sa tahad teha.