Krištafovitš: meie koolis lauldi koolitundides ka laulu «Mu isamaa on minu arm»

, Tallinncity.ee vanemtoimetaja, Berliin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jevgeni Kristafovits.
Jevgeni Kristafovits. Foto: Peeter Langovits / Postimees

«Laulupidu on kahtlemata hingelähedane nii eestlastele, kui ka teiste siin elavate rahvaste esindajatele. Seoses laulupäevase kontserdiga ma isiklikult olen eriti ootusärevil, sest ausalt öeldes lähen ma sel aastal laulupeole esimest korda elus,» jutustas noorteühingu Avatud Vabariik juht ja aktivist Jevgeni Krištafovitš.

«Enne seda osalesin vaid üks kord 2008. aastal öölaulupeol «Märkamisaeg», kus isegi laulsin Avatud Eesti Fondi segakoori koosseisus Lauluväljaku kaare all,» meenutas mees.

«Õppisin taasiseseisvuse algusaastatel venekeelses koolis Koplis, kus pole tol ajal justkui eriti eeldusi olnud, et eesti kultuuri ja traditsioone õpetatakse kvaliteetselt ja sügavalt. Kuid tänu meie suurepärasele lauluõpetajale Pilvi Šasminile teadsime me väga hästi nii laulupeo ajaloost, kui ka meile oli tuttav kogu selle klassikaline repertuaar,» rääkis ta. «Ma mäletan väga hästi, et õpetaja Šasmini (keda me vene kombel kutsusime ees- ja isanime pidi Pilvi Eduardovna-ks) klassi seinal rippusid kõrvuti Tšaikovski, Rubinšteini ja Ernesaksa portreed.»

Lõimumiskava tol ajal Krištafovitši sõnul tundamtu mõiste. «Kuid tänu sellele, et meie õpetajal olid õiged prioriteedid alati paigas, olid ka eesti heliloojate nimed meile tema õpilastele loomulikult tuttavad. Esimestest koolipäevadest alates teadsin, et selle laulu viisi autoriks on see tammepärjaga hallipäine onu, kelle poster ripub meie klassi seinal koos igasuguste diplomite, kiituskirjade ja karikatega, mida pälvisid teised meie kooli õpilased ja vilistlased eeskujuliku koorilaulmise eest,» meenutas ta.

«Tänu õpetaja Šasmini entusiastlikule tegevusele osales meie 31.Keskkooli koor laulupidudel isegi sügaval nõukaajal. Kaheksakümnendate algusel ületas selle koori lauljate arv koguni 100 osalejat, ja ma rõhutan -  tegemist oli venekeelse kooliga!» rääkis ta. «Seega ma usun kindlasti, et ka tänapäeval leidub tublisid pedagooge, kes südamega ja armastusega oma tööd tehes tutvustavad vähemusrahvustest noortele eesti kultuuri, ning tänu kellele peavad need noored laulupidu endale väga lähedaseks ja oluliseks sündmuseks.»

«Mina igatahes andsin sel aastal endale püha lubaduse, et enam ma ei tohi laulupeo ajal kuskil välismaal viibida ega lasta kontserti lihtsalt telekast vaadata. Ma lähen esimest korda kohale ning laulan koos teistega. Kohtume laupäeval lauluväljakul!» lõpetas ta.

Tagasi üles